/nginx/o/2010/07/14/401725t1h2bf6.jpg)
Suurbritannias Oxfordis koguneb sel nädalal maailma tipp-ideekonverentsile TEDGlobal 2010 üle 700 juhtiva mõtleja ja tegija - teadlased, ettevõtjad, ühiskonna arendajad, et arutleda maailma muutvate ideede üle. Konverentsil viibivad juhtimistreener Hede Kerstin Luik ja koolitaja Margit Raid toovad blogi vormis iga päev Postimees.ee lugejani põnevamad mõtted ja uudsemad ideed.
13. juuli, 1. päev
TEDGlobali esimesel ametlikul päeval sajab Oxfordis vihma nagu vanale heale Inglismaale kohane – Eesti kuumalainest pole siin midagi aimata. Päeva esimese poole TEDUniversity kõnedel räägiti peamiselt jätkusuutlikkusest ja innovatsioonist.
Suurele lavale astus esimesena diplomaat Joseph Nye, endine Harvardi Kennedy School of Government rektor ja asekaitseminister, kelle ideed võimust mõjutavad rahvaste saatusi ja on diplomaatide lugemislaual üle maailma. Tema viimane raamat «The Future of Power in 21st Century» pakub pragmaatilise tee riigi välispoliitika jaoks globaalsete infoühiskonna väljakutsete juures. Nye arutles võimu üle tänases maailmas. Võim on võime inimesi mõjutada ja selleks on Nye meelest kolm viisi – piits, präänik ehk «kõva» jõud ja suhted ehk «pehme» jõud. Pehme ehk suhete ja võrgustike jõud võimaldab saavutada paremat tulemust ja hoida kõvasti kokku piitsade ja präänikute pealt. Tänases maailmas on võim hajus ja määrab see, kelle lugu on mõjusam. Paljukasutatud narratiiv riikide tõusust ja langusest, a la USA langus ja Hiina tõus, räägib rohkem psühholoogiast kui reaalsusest. Nye näeb «kõva» ja «pehme» jõu ühendamises targa jõu teket. Ka Hillary Clinton räägib smart powerist ehk targast jõust. Võim ei ole peaks olema küsimus kellegi võidust ja kellegi kaotusest, mille summa on alati null. Võim saab olla positiivne summa, kus kõik osapooled võidavad.
Inimene kui mängukonsool
Peter Molyneux, kelle nime taga seisab tiitel «mängumuutja», on Microsofti mängudivisjoni juht Euroopas. TEDGlobalil esitles Molyneux uut ja hämmastavat virtuaalset sõpra. Arendusfaasis olev tehnoloogia, mis peaks välja tulema novembris, võimaldab oma keha kasutada mängukonsoolina, kasutades puutevaba visuaaltaju interface’i tehnoloogiat. Milo on väike poiss (tuleb ka väike tüdruk Millie), kellel on oma lugu. Ta käitub nagu poiss, õpib ära sinu nime, suhtleb sinuga ja jalutab ringi. Miloga suheldes kasutab mängija oma kätt seda õhus liigutades, kehaasendit ja häält – ehk siis suhtleb nagu ikka. Näiteks reageerib Milo näoilme mängija kehaasendi muutusele. Kõik, mida mängija teeb, õpetab Milot ja muudab teda – kahe mängija Milod pole kunagi täpselt samad. Et mängijale olukorda mugavamaks teha – sa räägid ju ikkagi teleka või arvutiga – on Milol oma lugu. Kui ta on kurb, siis on mängija asi teda lohutada. Hetk, kus Milo su ära tunneb (tavaliselt nii 45 minuti järel), on tõeline elamus.
Emased ja isased ideed – kuhu edasi?
Raamatu «The Rational Optimist» autor Matt Ridley teab, et läbi ajaloo on inimprogressi ja õitsengu mootoriks olnud ideede liitumine ja paljunemine – «meeting and mating of ideas», ütleb Ridley. Kaubandus on kümme korda vanem inimtegevus kui põllumajandus, ja Ridley sõnul on meie harjumus kaubelda, ideedevahetus ja spetsialiseerumine loonud kollektiivse aju, mille areng tõstab pidevalt elutaset. Et toota valgust õhtul tunniks ajaks lugemise jaoks, tuleb täna Suurbritannias töötada 0,5 sekundit. 1950. aastal oli see 8 sekundit, 1880. aastal 15 minutit, 1800. aastal 6 tundi. Küllus ja õitseng tulevad sellest, et kõik töötavad kõigi teiste jaoks. Mitte keegi kogu planeedil ei tea, kuidas valmistada näiteks arvutihiirt – eri inimesed teavad eri detaile, kuid keegi ei tule sellega algusest lõpuni toime. Kollektiivselt on meil oskus teha asju, mida keegi täielikult ei mõista. Inimesed suhtlevad ja jagavad ning on nii justkui neuronid kollektiivses ajus. Suhtlemisel toimuv ideede paaritumine ja paljunemine on loonud olukorra, kus me kõik saame ideid jagades kiirendada innovatsiooni tempot.
Steven Berlin Johnson on kirjutanud kuus bestsellerit teaduse, tehnoloogia ja isikliku kogemuse ristumistest. Tema järgmine raamat uurib, kust head ideed tulevad. Johnsoni jaoks ei ole ideed asjad iseeneses, vaid võrgustikud. Kaootiline keskkond ja eri taustaga inimesed koos soodustavad innovatsiooni. Ühes uuringus filmiti paljudes teaduslaborites kogu tegevust ja seda analüüsides selgus, et kõik läbimurded toimusid mitte laborivaikuses, vaid koosolekutel ja aruteludes. Paljudel tähtsatel ideedel on olnud pikk inkubatsiooniperiood, nad on kujunenud «aeglase aimdusena». Johnsoni meelest pole «eureka!»-momendid tegelikult olulised, ideed kujunevad pikaldaselt ja protsessina. «Eureka»-momentide sünniks on vaja lasta aimdustel kohtuda teiste inimeste aimdustega ja kasvada võrgustikes.