Marju Unt: Põhjast taas päikse kätte

Marju Unt. Foto: Ove Maidla.

Koolitusettevõtte juht Marju Unt kirjutab, et töötuks jäänutele mõjub kõige laastavamalt, kui ka nende lähedased enam neisse ei usu.

Nüüd võib sellest rääkida, kui kriisist on välja tuldud. Kes meist poleks olnud olukorras, mis on intensiivne, kuid mida on liiga valus sõnades väljendada. Tajusin seda teravalt, kui kuulasin kahe tunni jooksul oma selle kevade õpilasi – ettevõtlussoonega töötuid rääkimas oma tunnetest.

Kevadkuude jooksul olid nad kuueteistkümnekesi selgitanud ja lihvinud oma ideid tegutsevate ettevõtjate toel. Enne jaanipäeva kaitsesid nad tublide alustajatena oma äriplaane. Aga miks ma sellest kirjutan? Küsisin neilt kursuse lõpus, mis on olnud kõige tähelepanuväärsem neil nädalail pärast äriplaani kaitsmist. Vastus üllatas mind. «Meie pered on hakanud meid toetama! Ja meie oleme hakanud seda vastu võtma!» Pärast seda, kui esimene söandas seda tunnistada, järgnes ülestunnistuste ühendkoor. Milline jagatud rõõm!

Mis oleks loomulikum kui arvata, et töötuks jäänud inimesel on olemas eelkõige tema lähedaste toetus? Aga kuidas ühe meie grupi ettevõtjaks pürgija abikaasa ütleski: «Mine niida muru, on sust vähemalt niigi palju kasu!» Ilmnes ka, et mitmed isad ei uskunud oma täiskasvanud, aga töötuks jäänud laste võimesse hakata ettevõtjaks. Ja need «lapsed» ei suutnud pöörduda oma armsate ja armastavate isade poole, kui nad kõige rohkem tuge ja abi vajasid.

Kuidas seda seletada? Mäletate Voldemar Panso õpetaja, professor Maria Knebeli mõtet, et oma eriti lähedaste inimeste puhul ei usu me, et nad millegagi hakkama saavad, sest oleme neid näinud haigena ja pidžaamaväel? (Mis veel rääkida, kui lähedane on jäänud töötuks ja kaotanud koos staatusega suure osa oma identiteedist.)

Aga mis võib olla veel koledam kui vaakum su ümber, kui su lähedased ei toeta sind? Kuidas saab loota, et võõrad inimesed sinusse usuvad, kui su oma lähedased ei usu? Negatiivset taustamüra võimendab Eestis praegu paraku põhjendamatu müüt, et ega tublisid inimesi ikka ei koondata.

Peale selle ka Eesti kultuuriline eripära, kus õnnetuses tõmbutakse omaette. Kui tööta jäänud inimene püüab tõestada, et ta saab kõigega kangelaslikult ise hakkama, satub ta järjest suuremasse isolatsiooni. Tekib surnud ring, kus ta, suutmata küsida abi ja lähedaste pakutavat abi tõrjudes, kaevab endale ise kitsast sügavat auku, ise selle saatuslikku ohtlikkust mõistmata. Parun Münchauseni kombel end juukseidpidi tirides soost välja ei tõmba.

Alles siis, kui alustajad olid kolme kuu vältel tegutsevate ettevõtjate toel oma ideid elujõuliseks lihvinud, suutsid nad veenda oma lähedasi. Kusjuures südamest südamesse peetud vestlused tegutsevate ettevõtjatega, mis pidanuks keskenduma just ettevõtluse praktilistele aspektidele, osutusid eriti oluliseks töötu eneseväärikuse taastamisel.

Õppuri väärikustunne on õppimise kohustuslik tingimus, ilma selleta õppimist ei toimu. Lähedase sooja ringkonna liikmeks saades eneseväärikus tugevnes. Väärikana on võimalik väärt abi/õpetust vastu võtta ja järgmisel sammul teisigi oma ringis aidates end taas väärtuslikuma inimesena tunda. Neile sai selgeks oma äriidee, kuid ka see, mis on ettevõtjaks hakkamise puhul tähtsaim: ma olen valmis vastututama oma elu ja oma ideede elluviimise eest.

Töötutele on palju ettevõtluskursusi, mis annavad külluslikult infot, mida ettevõtjal kahtlemata vaja on. Vastutuse tekkimise eeldus on väärikus ja iseenda mängupanek, pühendumine. Lähedased vestlused kõige olulisematel teemadel, mida peeti kogenud ettevõtjatega, andsid algajaile aimu oma mõtete elluviimisega kaasnevast vastutusest, ja pisitasa tekkis neis tahtmist ja väge seda vastutust võtta, ennast täiega mängu panna.

Kui pöörduda teemade juurde, mis puudutavad meie Eesti tööturu probleemi üldisemalt, siis juhin tähelepanu meie seadusandja olulisele tegematajätmisele, mis on töötuse vohama lasknud. Millise ühiskonnastruktuuriga Eestit me tahame – kas tööandjate või töövõtjate riiki? Ületamatuks barjääriks ettevõtlussooviga töötule on osaühingu alustamisel just 40 000 krooni omakapitali nõue. Selle vähendamise üle on arutletud ministeeriumides pikalt ja just kriisitingimustes! See on nagu veepuhtuse üle arutlemine tulekahju ajal.

Meenutame 1990. aastate algust, mil töötus kasvas kiiresti, aga oma firma tegemine oli sama lihtne kui võileiva tegemine. Inimesed võtsid oma elu enda kätte, muutudes töötust tööandjaks, firmajuhiks. Oma firma loomine, isegi kui see annab esialgu tööd vaid omanikule, toidab loovat ja elujaatavat mõtteviisi – isiku eneseväärikust, milleta kvaliteetne elu pole võimalik.

Praegu pole oma firma tegemine tööta jäädes niisama lihtne. Osaühingu loomise keerukus – ehk praktiline võimatus – suure kapitalinõude tõttu süvendab töötuks jäänu sõltuvustunnet, väärikuse kadu. See on allakäigutrepp, kus ülesronimine on raske ja haruldane. Võin vaid lisada, et enamik maailma firmasid on loodud vajadusest anda omanikule tööd. Miks me Eestis töötuseprobleemi lihtsalt toimiva ravi nii kättesaamatult keeruliseks oleme teinud? Näiteks Inglismaal on Ltd. company (vaste meie OÜ-le) asutamisel omakapitalinõue null naela.

Tööturu teine tõsine häda on meie meeli (sh riiklikul tasandil) valdav romantiline sinilinnu, Eesti Nokia otsimine. Populariseerides müüti, et tõelist väärtust saab luua vaid kõrg-, nano- või mõne muu tehnoloogiafirmana, jätame suure osa tublidest inimestest lennukatest mõttemängudest välja, alaväärtustades nende oskusi ja huvisid.

Ettevõtjatena oleksid nad võimelised pakkuma meie ühiskonnas väärtuslikke ja vajalikke innovatiivseid teenuseid – John Rockefeller on öelnud, et edu saladus on teha tavalisi asju ebatavaliselt hästi.

Viimasel 15 aastal on arvatud, et edukal alustaval ettevõtjal on kaks tähtsat asja: geniaalne idee ja kangelaslikkus. Praegu arvatakse, et olulisim on alustava ettevõtja võime luua enda ümber gruppe, mis teda toetavad, ja eriti oluline on tegutsevate ettevõtjate tõsine tugi töötuna alustaja ellujäämisel.

Inimeste igapäevaelu parandavad pigem toredad väärtuslikke, tõeliselt häid inimkeskseid teenuseid pakkuvad firmad, ja riik, mis areneda laseb.

Mis siis on Eesti Nokia, tõeline innovaatilisus? Kas mõni kaval vidin või hoopis inimesed ise kui Eesti suurim vara, eriti Eesti inimeste loomulik omavaheline seotus, mis annab paindliku võime üksteist väärikalt aidates vähehaaval koos suuri asju teha? Kas nii saaks Eestist sõbralik ja mõnus maa, kust inimesed ei taha ära minna?

Koostööhoiak kui ainus tõeliselt edasiviiv hoiak peaks süvenema – see teeks Eestist väikse riigi, mis suudab: little country that can.  Muide, «Little country that can» oli üks kunagi Eesti jaoks välja mõeldud tunnuslause.  
Praegu peaks see olema meie lipulause, et tiivustada meie inimesi koostöös väärikana põhjast taas päikse kätte jõudma. Või on meil midagi muud välja pakkuda, et jõuda kas kiiresti või vähehaaval põhjast päikse kätte?

Projekti «Töötust ettevõtjaks – tegutsevate ettevõtjate toel» toetas ESF ja Tartu Linnavalitsus.