Arno Oja: kas hooldekodu on sandimaja?

Arno Oja Foto: Pm

Milline on elu hooldekodus ning kuidas paistab sotsiaalpoliitika ja (linna)võim sealtpoolt vaadatuna, kirjutab Iru hooldekodu asukas, kirjandusloolane ja ‑kriitik Arno Oja.

Ennemuiste nimetati sotsiaalhoolekande asutust vaeste­majaks, seegiks või vanade­koduks. Aja arenedes mõistete sisu teisenes ning nüüd eristatakse meil hoolde­kodusid, hooldus­haiglaid ja eri­hoolde­kodusid. Paraku on süsteem sassis, eri­vajadus­tega inimesi palju ja õnnelik võib olla see, kes üldse kuhugi katuse alla saab majutatud.

Ent kahjuks jõuavad majutatute hooldusest massi­meediasse üksnes halvad uudised ja rahva­suus käibib tänini kõigi hoolde­asutuste kohta põlastava varjundiga üldmõiste «sandi­maja». Arvatakse, et sinna saadetakse ainul­t luusereid, tüütuid vanureid ja kodutuid sante. Saadetakse surema, lootuseta elu­tarvili­kule abile. Sarnast menta­liteeti soodustab hoolde­kodude töötajate vaeva ala­vääristav sotsiaal­poliitika, mille kohaselt hooldaja peaks töö­turul ennast sandina tundma ja tüürima hooldata­vatega käsi­käes elu lõpu poole. Jõukail, nõukail ja edukail jalust ära!

Tuleb tunnistada, et kuni Iru hoolde­kodusse jõudmiseni mõtlesin ma ise «sandi­majadest» üld­joontes sama­moodi. Enam ma nii ei arva, sest näen siin iga päev, kuidas kõige kiuste tehakse oma tööd armas­tusega, tunnus­tades iga inimest. Kuid alustame süsteemist endast.

Sotsiaalhooldus ja vaatemäng

Eesti võimu­koridorides arendavad kõik era­konnad vaate­mängu­ühis­konnale (G. Debord) omast telemaastiku­po­liitikat. Kuni viimane võmm vaagib kätte­maksu­kontoris, kaua võib võtta või jätta, organi­seerivad kartulid ja apelsinid naabri­plikaga pilvede all padja­klubi. Oma suve­sangaridki tegut­sevad mõlemal pool – ekraanil möllab kodus­tatud karupoeg Puhh, linn­riik Tallinnas aga teeb tuntud reklaami‑ ja propaganda­guru rahvale selgeks, et valimis­plakatid, mis ei sisalda mingit uut teavet, on tegelikult kõige ehtsa­mad teabe­plakatid. Muidugi võinuks kogenud maine­kujundaja samadelt lähte­alustelt tõestada ka vastu­pidist, ent kes maksab, see tellib muusika!

Hoolde­kodude asukad on dokumen­tide järgi «kas täielikul või osalisel riiklikul ülal­pidamisel». Praktikas esindab riiki kohalik oma­valitsus, Iru puhul seega Tallinna linna­võim, mis miski­pärast on otsustanud meiega oma­laadset võidu­võimaluseta kodu­mängu mängida.

Kui igasugu lühendeile altis Tallinnas on juba olemas oma politsei mupo ja pood Lipo, siis munitsi­paal­hoolde­kodu vaste oleks Muhk. Ent kus on Muhk, seal ka Lohk! Soliid­selt kõrguselt vaadates näib iga muhk lohuna. Nii ongi Lasna‑ ja Pärna­mäe vahel maali­lises ürg­orus asuv hoolde­kodu linnaisade meelest rohkem LOHK («lahkunuid on hooldada kulukas») kui Muhk.

Ja juba enne surma lahku­nuina (vähemalt tallinlaste seast lahkunuina) kesk­era­kondlik linna­valitsus meid käsitab. Rahvasti­kuregistri järgi oleme küll Tallinna elanikud, aga linna­võimude kehtes­tatud määruste kohaselt ilmselt mitte. Sest kuidas muidu seletada tõika, et kõigile tallin­lastele maks­takse sünni­päeva­toetust (mida mõni siiani hellitlevalt «Savisaare rahaks» kutsub), hoolde­kodu asukad aga jäetakse sellest ilma? Kas järgmine samm on meie­suguste ilma­jätmine tasuta ühis­transpordist? Ehk oskab midagi kosta Tallinna sotsiaal­vald­konda kureeriv abi­linna­pea, kui ta järgmine kord Irusse oma ea­kaas­las­tele külla tuleb?

Kui sotsiaal­hooldusele kulutatav raha aga on linna juht­ametnike meelest tarbetu raiska­mine, siis peab tahes‑tahtmata uskuma Rohke Debelakki ja valmistuma rahva­hääletuseks. Hääletusele tuleb üksainus küsimus: kas linna­valitsus peaks kohe veel kord tõstma oma töötajate palka või siis suurendama nende töötasu? Meil valitseb demokraatia ja toimitakse täpselt nii, nagu rahvas nõuab!

Lubatud «riiklik ülalpidamine» aga on kahe otsaga mõiste. Muidugi, meil on kindel pea­vari, me saame kolm korda päevas enam‑vähem korralikult süüa ja hea tahtmise korral ka meditsiini­abi. Sellele minevate kulude katteks maksab igaüks meist 95 protsenti oma pensionist, seda pensioni suurusest sõltumata.

Kusagil on keegi välja arvutanud, et meiesuguste «riiklik ülalpidamine» maksvat 25 eurot ööpäevas ja omaosaluse puudujäägid katab Tallinna linn. Mida selle summa eest meile täpselt võimaldatakse, ei selgu kuidagi. Igatahes välis­ilmaga side­pidamine (internet, telefon) tunnukse olevat iga hoole­aluse era­lõbu, mille eest ta peab eraldi tasuma. Kust käsib riik selleks raha leida? Pensionist jääb meile umbes 10 eurot kuus, kui sedagi. Vägisi tekib vahel tunne, et riik (või omavalitsus) maksab meile ülalpidamistoetust meie endi teenitud rahaga!

Näiteks mina olen kirjutav inimene ning arvuti ja telefon on mu iga­päeva­sed töö­va­hen­did. Jah, mul on praegugi tellimus­töid ja tänu Iru personalile ka võimalus neid teha. Samas olen ma raske liikumis­puudega isend, kes esimest korda elus on jäetud ilma võimalusest ise oma töö­vahendite kasuta­mise eest tasuda! Kuidas viia seda kooskõlla puuetega inimeste tööhõivet soodus­tava seadusega? Või on kusagilt äkki ilmunud seadus, mis keelustab hoolde­kodus arvutiga töötamise, mobiiltelefoni ja töölepingute sõlmimise?

Hooldus ja kodu

Paberliku asjaajamise jokk-­kõ­ne­­pruugis ei ole me ei hooldekodu asukad, hoolda­tavad ega hoole­alused, vaid hoopis­tükkis kliendid! Sel mõistel on kaks seletust, ajaloo­line ja nüüdis­aegne, ent antud juhul ei klapi kumbki.

Sõna «klient» tuleneb ladina­keelsest sõnast cliens, mis otse­tõlkes oleks «vaene». Diplo­meeritud ajaloo­lasena Tallinna linna­pea ehk teab, et nii nimetati vanas Rooma riigis isikuid, kes elasid oma patrooni täielikul ülal­pidamisel. Vastu­tasuks aga pidi klient kõigil rahva­hääletustel valima patrooni soovi koha­selt. Kas Kesk­erakond tahab nüüd antiikset tava elustada ja teeb Eesti pea­linnas munitsipaal­hoolde­kodu kaudu igavest valimis­rek­laa­mi, jättes siinsed asukad endiselt vaesusse?

Nüüdisaegne mõiste «klient» aga viib otse­teed äri­maailma. Kui hoolda­tavad on kliendid, siis on kõik siinsed tööta­jad kliendi­teenindajad. Kokku me moodus­tame linna­isade klien­tuuri ja Iru Hoolde­kodu tervikuna on liht­labane Tallinna teenindus­ettevõte, mis lähi­tulevikus vaevalt et hakkab linnale kasumit tootma.

Käibe­vormel «klient on ku­nin­gas» aga toimib üksnes juhul, kui mingi tehingu üks osaline üritab teisel nahka üle kõrvade tõmmata.

Seepärast jäägu ärimaailma terminite kantimine sotsiaal­hoole­kandesse argise ema­keele unus­tanud jokk­-skee­mitajate südame­tunnistusele!

Iru hooldekodus igatahes moodus­tavad hoolda­ta­vad, hool­da­jad, osa­kon­dade pere­naised ja maja juht­kond vastastikusel usaldusel ja mõist­misel põhineva mikro­ühis­konna. Loomu­likult tuleb ette ka erandeid, kuid need teatavasti kin­ni­tavad reegleid. Olen seda omal nahal tunda saanud! Mind toodi ühest sotsiaal­majutus­üksusest (mis veider militaarse maiguga värd­väljend!) ratas­toolis siia, pea sassis ja täis eel­arvamusi hoolde­kodu kui sellise suhtes.

Nüüd, vähem kui aasta hil­jem, püsin ma ees­kätt tänu siinse personali abile ja hoo­lele taas jalul. Rõõmsa­meelne aitäh kõigile, koris­ta­jast direk­to­ri­ni! Nüüd ma tean, et hoolde­kodu võib tõesti olla kodu.

Muidugi näen ma kõike oma mätta otsast, sest teise otsast ei oska.

Issanda loomaaed on ime­lik ja mitme­kesi­ne. Nii ka siin Irus, kus on üle 300 hoolealuse ja mitu erinevat osakonda. Eks leidu meiegi seas maailma nabasid, kelle arvates on kõigis nende hädades keegi teine süüdi. Selliste puhul kehtib tõe­poolest ütlemine: seal on hea, kus meid ei ole ... Paraku kohtab see­suguseid vist kõikjal.

Kuid meie (ühis)kodus elab ka neid, kelle üle võib uhkust tunda. Üks neist on vana­proua Magda Kallasma, tõeline daam, kes on üle elanud kaks suurt sõda ja viis riigi­korra­muutust. Mai­kuus sai ta 104‑aas­ta­seks, kuid üritab ikka omil jalul liikuda, teab ilma­asju ja proovib prillidega lugeda ajalehtegi.

Teiseks on meil oma avalike suhete juht, kuigi asutuse nomenklatuur seda ette ei näe. Ta on päris­kaslane nimega Kass, vahel ka Panda või Miu, ja selle ametikoha lõi ta endale ise! Tema meelest ei ole hoolde­kodu salas­tatud objekt, mida peab avalik­kuse eest varjul hoidma. Ka ei aja ta avalikke suhteid segamini propa­gandaga.

Mis aga selle kirja­tüki päises esitatud küsimusse puutub, siis kõige täpsem vastus oleks: ei ole, kui me ise teda selliseks ei tee! Siingi kehtib vana kõne­käänd: kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndi­da? Mõel­gem järele!