Mari Kamps: mupoga rannas

Mari Kamps Foto: Peeter Langovits

Liigne agarus on ilmne ogarus – see mõte torkas mulle esimesena pähe, kui nägin pühapäeva (27. juuli) õhtupoolikul Tallinnas Kakumäe ranna lähistel askeldavaid mupo ametnikke.

Õhutemperatuur oli ligi 30 kraadi Celsiuse järgi ja leitsak kohutav, mistõttu oli loomulik, et inimesed olid sõitnud peredega rannamõnusid nautima ja end jahutama.

Haabersti linnaosas asuv Kakumäe rand on populaarne kohalike elanike, väikeõismäelaste ja kindlasti ka mustamäelaste seas. Arvatavasti sõidetakse sinna pealinna teistestki piirkondadest. Selle juures asuvad kolm n-ö ametlikku parklat on oma väiksuse tõttu juba ammu ajale jalgu jäänud ja ei rahulda rannaliste tegelikke vajadusi.

Seetõttu pargivad mere äärde tulnud inimesed oma autod suhteliselt kitsa asfalttee äärtesse. Kes on siis sunnitud sõitma kahe, kes kõigi nelja rattaga mururibale. Ja siin sekkuvadki toimuvasse «mupsikud», asudes patustanud sõidukeid pildistama ja nende juhtidele trahvikviitungeid välja kirjutama. Pühapäeval oli see pigem küll konveiermeetodil vorpimine…

Parkimisplatsid olid autosid nii tihedalt täis, et sinna poleks vist mahtunud isegi mitte Zdeněk Mileri loodud tegelaskuju Väike Mutt oma helepunase autoga.

Kümnete autode kojameeste alla topitud trahvikviitungid tõid silme ette mõne suure kaubanduskeskuse parkla, kui pärast sisseostude tegemist auto juurde naastes võib aknapuhastaja alt leida flaieri, millega meelitatakse näiteks lähedalasuvasse söögikohta, lubades väikest soodustust. Täpselt samasugune pilt avanes nüüd randa suunduva tee ääres.

Kui nüüd keegi arvab, et olen seadusi järgivate munitsipaalpolitseinike tegevuse tõttu solvunud seepärast, et sain ka kojamehe alla kilekotti pakitud flaieri, siis võta näpust! Tegin autoga paar tiiru ja veendusin, et parkimiskohta tõepoolest ei ole, ja sõitsingi koju tagasi. Kodus käisime kõik duši all, mis ei kannata küll päriselt välja võrdlust soojas merevees suplemisega, kuid on siiski mõnus. Lisaks oli see odavam, kui käia rannas ja naasta sealt parkimistrahvist teatava kviitungi ja mõru meeleoluga.

Kindlasti on Haaberstis inimesi, kellele meeldib käia Harku järve ääres, kuid Kakumäe rannas suvemõnusid nautivate rahvahulkade järgi võib öelda, et meri on menukam. Mina olen käinud Kakumäel ujumas viimased 30 aastat. Aastakümneid tagasi sõitsime perega sinna nr 21 bussiga, nüüd aga üksnes autoga, sest nii on mitmeski mõttes mugavam, eriti kui ujuda tahavad nii lapsed kui eakad pereliikmed.

Rannalähiste parklateni viiv tee on aga nii kitsas, et talvel seal sõites soovin alati mõttes, et keegi ometigi vastu ei sõidaks. Tõesti, Kakumäe rannas liigub inimesi igal aastaajal – kes tuleb lastega, kes koeraga, kes kallimaga. Kui ilm vähegi kannatab, siis möllavad seal ka surfarid. Kevadel, sügisel ja talvel pole parkimisega mingeid probleeme. Neil aastaaegadel pole mulle seal ka mupo ametnikke silma hakanud, sest mingit teenistust neil siis ju loota pole. Seda püüdlikumalt täidavad nad reegleid ja järgivad parkimisseadust suvisel tippajal.

Linnaosa ametnikud, kelle töövaldkonda mahuvad parkimisega seotud teemad, võiks kabinettidest välja tulla ja minna rahva sekka, ning seda mitte üksnes valimiste eel. Nii saaks ülevaate reaalsusest ja siis selguks ka tõsiasi, et parkimisvõimalused Kakumäe ranna lähistel ei kannata tipphooajal absoluutselt mingit kriitikat. See, kui «mupsikud» vorbivad igal suvel sadade kaupa trahvikviitungeid, pole lahendus.