Toomas Kiho: Kaarma-Suure nimi ja mis selle ümber

Toomas Kiho Foto: Postimees.ee

Nimed on palju olulisemad, kui tihti tavatsetakse nendest mõtelda, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho. Nimed ei ole niisama tühiasjad, vaid meie maailma mõtestamise tegelikud atribuudid. Saarlastel tasuks aga otsida eri pooli rahuldavat nime kultuurilis-ajaloolisest taustast, mis on Saaremaal ja Kuressaare ümbruses nii kopsakas.

Saaremaal kolme valla liitumistahte ümber on tekkinud kummaline patiseis, mis ei poolita mitte üksnes Saaremaad, vaid ka Toompea valitsuskoalitsiooni. Kuigi kõik otsustuskogud niihästi saarel kui pealinnas on nende valdade liitumise poolt ning üheskoos tunnustatakse valdu edukalt tehtud liitumisettevalmistuste eest, pole vajalikku lõppotsust tehtud, hoolimata sellest, et küsimus on olnud mitu korda juba ka valitsuses arutusel.

Takistuseks on saanud valla nime küsimus. Esmapilgul võib see olla teise- või viiendajärguline küsimus n-ö Suures Liitumise Protsessis, kuid ometi see nii ei ole. Ei ole päris korrektne väita, et pärast alusmajanduslikele kokkulepetele jõudmist, mis puudutavad investeeringute plaani, sotsiaal- ja haridusvaldkonna küsimusi jms – need tunduvad mingist otsast vaadates valdade liitumise puhul esmaküsimustena –, on nimi lihtsalt kirss tordil, kui sedagi. Tuleb paratamatult tunnistada, et nimed on palju olulisemad, kui tihti tavatsetakse nendest mõtelda.

Seda kiputakse alahindama maailmas, kus esmatähtis on majanduskasv ja ökonoomsus. (1)  Ja peaküsimus ei ole siinjuures selles, et nimed loovad ja kannavad võimalikke identiteete – see on kahtlemata õige, aga seegi tuleb alles pärast: esmalt on nimesid, sealhulgas ka pärisnimesid, vaja asjade tähistamiseks – selleks et me üldse saaksime ühest või teisest asjast või nähtusest kõnelda, teda teistest asjadest ja nähtustest eristada ning tema kohta mis tahes otsustusi langetada. See on arusaadav ka talupojamõistusele ja tädi Maalile ning siin pole vaja laskuda Frege, Russelli või Saul Kripke keerulistesse filosoofilistesse arutlustesse nime, osutuse ja tähenduse üle. Kuigi ka need on eestikeelsete tõlgetena täiesti kättesaadavad.

Kokkuvõte on see, et nimed ei ole  niisama tühiasjad, vaid meie maailma mõtestamise tegelikud atribuudid. Nad moodustavad toestiku, millele tugineb mõtlemine. Ja see on õige ka pärisnimede puhul. Kohanimedest rääkides lisandub kõigele veel olulise osisena ka kultuuriline mõõde ja identiteet (mis kehtib nii inimeste kui paikade kohta). Kohtade nimetamisel ei ole võimalik mööda vaadata ei senisest paiga ajaloolisest taustast ega laiemast ruumilisest kontekstist – kohanimega käib alati kaasas korraga nii ajalugu kui geograafia. K o h a nimi on (nagu kirjapiltki reedab) erinevalt muudest nimetustest üsna jäigalt seotud konkreetsete ruumiliste antustega. Ent kohanimed on ka meie kultuuri edasikandjad ja nii on nad üheselt seotud ja aja(loo)lise antusega. See kõik tähendab, et üldiselt ei ole võimalik kohti nimetada laest võetud nimekujude-sümboljadadega, vaid kohanimed saavad sündida ainult olemasolevast ajalisest ja ruumilisest kontekstist.

Seadusriigis reguleerib kohanimede andmist mõistagi seadus, mis peaks totakad nimekujud-sümboljadad kohanimedena välistama. Selge on, et üksnes seaduses näpuga järje ajamisest ei piisa, vaid kohtade nimetamisel tuleb üldiselt lähtuda ikka sellestsamast, millest on sajandite ja tuhandete aastate jooksul lähtunud meie esivanemad: tervest mõistusest ehk siis olemasolevaist ruumilis-kultuurilisist tõsiasjust. Kohanimed on enamikus sedavõrd ürgsed, et vanimad nende hulgast on keeles olemas olnud niisama kaua kui keele muu põhisõnavara ise – hallidest aegadest peale. Kohanimede võrgustik on loonud ka eestlase arusaama oma maast: Läänemeri, Emajõgi, Munamägi... Meie pikk paikne asumine siin maal on tekitanud olukorra (mis pole sugugi enesestmõistetav kõikjal maailmas), kus igal ojakesel, künkal, sool, rahnul jms on oma pika traditsiooniga nimi.

Ent nimel ja nimetamisel on ka vastaspool: kui üks konkreetne nimekuju on millelegi osutamisel või millegi tähistamisel juba kasutusel, on keeruline sedasama nime olemasoleva nime mõjusfääris mujal kasutada. Näiteks kui ühes külas juba on Sepa talu või ühes kihelkonnas juba on Tamme küla või ühel kõrgustikul juba on Munamägi, siis sealsamas teist samanimelist pole.

Ja lõpuks kõige olulisem – kultuuriline mõõde. Kahtlemata on kultuuri keeruline mõõta ja konkreetseid juhiseid sõnastada, kuid ometi pole sugugi keeruline tunnetada, mis nimeks sobib ja mis mitte. Ja selle tunnetuse annab kultuur ise, st see, kui nimetaja tunnetab paiga juuri, selle arenemist, kohapealseid püüdlusi ja konteksti, st on tuttav kultuuriga kõige laiemas mõttes. Suure raha ja suure poliitika mõjuväljas võivad teinekord tekkida kultuurikauged (kuid pöördvõrdeliselt majanduslikult või ideoloogiliselt tugevad) nimetaotlused ja kujudki (servapidi kuuluvad näidetena ajaloost siia Viskoosa Hiiumaal või Kingissepa Saaremaal). Kuid tendents, et võiks varsti tekkida soov nt Coca-Cola valla või Oxford Parki nimelise küla tekitamiseks maakaardile pole kusagile kadunud. (2) Need on muidugi äärmuslikud näited ning võib loota, et lähitulevikus eesti kultuur seesugust võitlust pidama ei pea. (3)

Ometi tekib aeg-ajalt vajadus uusi geograafilisi objekte nimetada, ning seesugune juhtum on ka uus ühendvald, mis on tekkimas Kaarma, Kärla ja Lümanda valla ühinemisel. Siin on tegu uue halduspoliitilise tervikuga, mida varem seesugusel kujul olemas ei ole olnud. Kuidas leida uuele vallale nimi, mis eeskätt rahuldaks kultuurilisi nõudeid (seadusest tulenevate juriidiliste nõuete järgimine on toimivas riigis nagunii tagatud) ja oleks ühtlasi tabav (määratleks üsna selgelt ja üheselt uue valla territooriumi), st oleks kultuuriliselt põhjendatud ja eristuks muudest nimedest, mille mõjusfääri ta satub?

Seniöeldut võivad ilmselt konsensuslikult aktsepteerida kõik võimalikud huvipooled – nii ühinevate valdade volikogud, maakonna omavalitsuste liit kui ka vabariigi valitsuse erakonnad, rääkimata kohanimenõukogust. Seda pole paraku juhtunud sõelale jäänud nimekuju Saaremaa vald puhul, mille pooldajate põhiargumendiks on viited haldusreformi tulevikku, kui selle omavalitsusega võiksid liituda ka muud Saaremaa omavalitsused. Kohanimenõukogu aga «ei soovita Saaremaa valla nime, sest see ei vasta oma sisule ning lähtub võimalikust olukorrast tulevikus. Miski aga ei taga, et loodava vallaga soovivad liituda ka teised vallad Saaremaal». (4)  Saaremaa omavalitsuste liit on seisukohal, et «ettevaatamatu oleks võtta kasutusele haldusliku kohanimena nime, mille sisu ajalooliselt ja kultuuriliselt seda tervikut ei toeta». (5)  

Nime sobimatust on põhjendanud Lümanda vallavolinik Harald Tõru: «Nimetatud uue valla piirid ei kattu geograafiliselt Saaremaaga. Tegemist on geograafiliselt eksitava nimega.» (6) Nende argumentide valguses paistab, et Saaremaa vald nimena läbi ei lähe. Ja seda hoolimata loodud pretsedendist, kui mullu sündis naabersaarel ka vaid kaht omavalitsust liites Hiiu valla nimeline haldusüksus. Hiiu valla nime puhul on olemas kõik needsamad argumendid, mis Saaremaa vallalgi, kuid eelmisel aastal ja eelmise valitsuskoalitsiooni tingimustes ei saanud need määravaks takistuseks.

Päriselt geograafilisest eksitusest prii poleks ka teisena kolme valla volikogu ühisele koosolekule esitatud nimi Lääne-Saare vald, mis on iseenesest veidi kohmakas ja tehniline nimekuju.  Kolmandana arutusel olnud kenakõlaline Südasaare vald oleks jällegi Eesti vallanimede traditsioonis võõras, sest seni on meie vallad oma nimed saanud mitte kunstnimede ja -sõnade, vaid olemasolevate asulate või kihelkondade järgi, algselt on vallanimed kõik tulenenud mõisanimedest. Sellepärast oleksid koos Südasaarega küsitavad ka muud sõnamängulised nimed nagu Saarekese, Vahesaare, Kolmjala vms. Võib-olla tasuks nende nimede asemel otsida eri pooli rahuldavat nime kultuurilis-ajaloolisest taustast, mis on Saaremaal ja Kuressaare ümbruses ometi nii kopsakas?

Ilmselt vähim probleeme niihästi kultuurilis-ajalooliselt kui ka pragmaatilis-poliitiliselt tekitaks mõne mõjuka ajaloolise kohanime leidmine, selles kokku leppimine ning selle (taas)kasutusse võtmine valla nimena. Kohanimenõukogu üldiste soovituste järgi tuleks vallanime valikul eelistada pika traditsiooniga maa-alaliste üksuste nimesid ning «kui valla nimeks sobib valla keskuse (vallamaja asukoha) nimi, millel on ka valla või muu maa-ala nimena traditsioone, siis tuleb teda muudele nimedele eelistada. Hoiduda tuleks siiski asulanimede, näiteks linnanimede võtmisest vallanimeks, kui selle nimega ei ole kunagi tähistatud suuremat maa-ala». (7)

Saarlastele võiks tagasihoidlikult soovitada otsida nendele parameetritele vastavat nime kõnealusest piirkonnast endast ja selle varasemast asustusloost. Ühe võimalusena võiks kaaluda sellist ajaloos eksisteerinud haldusüksuse nime nagu Kaarma-Suure vald.

Nime esimene pool langeb kokku ühe praegu liituva valla nimega (mis on suurim ja jõukaim kolmest), kuid nime teine pool viitab iseenesest laiemale piirkonnale kui praegune Kaarma vald, ning seetõttu võiks olla vastuvõetav ka Kärlal ja Lümandas. Kaarma-Suure nimest ei tohiks end lasta häirida ükski väljaspool kolme praegust valda paiknev omavalitsus ega üldse ükski saarlane tervel saarel. Tegu on sügava ajaloolis-kultuurilise taustaga nimega, mis viitab tagasi sellenimelisele mõisavallale (8) ning see asjaolu võimaldab uuel vallal oma asutamise aja 2014. aasta asemel viia vähemalt 1866. aastasse.

Ka viitab Kaarma-Suure nimi palju selgemini sellele, et valla keskus hakkab asuma Kuressaares, sest just seal on Kaarma-Suure omaaegse mõisakeskuse ning vana ja omas ajas eriti uhke vallamaja asukoht, kuna Kaarma muistse koha- ja kihelkonnanimena eeskätt ikkagi Kaarma maalinna, kiriku ja sealse Kaarma külaga seoses seisab. Kaarma-Suure vald oleks ühtaegu viide nii ajaloole kui kaasajale, sisaldades tarvilikke ja kohaseid geograafilisi seoseid niihästi kultuuriloole kui praegusaja pragmaatilisele olevikule.

Ja kindlasti ei saaks Kaarma-Suure valla (taas)teke takistuseks võimalikule jätkule haldusreformis Saaremaal. Ka ei jääks selle nime puhul tulemata valitsuse otsused ning sündimata uus ja uhke omavalitsus.

Ajalooliste hästi unustatud vanade nimede seast otsides võib vahel tärgata uusi ja huvitavaid võrseid tulevikuski.

-----

1) Sarnased asjaolud kuhjusid ka hiljuti TÜ õigusteaduskonna kadumise ümber.

2) Tõepoolest, eks «Cantervilla loss» jms kõla ju edevamalt kui «Pikajärve mõis» jne.

3) Kuigi siingi on servast näiteid lausa kultuurijuurestiku säsist: Viljandi pärimusmuusikafestivali üht pealava nimetatakse juba mitu aastat Kaevumäe asemel «EMT Kaevumäeks».

4) Kohanimenõukogu arvamus Kaarma, Kärla ja Lümanda valla ühinemisel moodustatava valla võimaliku nime kohta 13.5.2014.

5) Saaremaa Omavalitsuste Liidu märgukiri 19.6.2014.

6) Saarte Hääl, 13.6.2014.

7) Vallanimede valiku soovitusi. Eesti kohanimenõukogu kodulehel www.eki.ee/knn.

8) Kaarma Suuremõisat on vahel ka Suure-Kaarmaks kutsutud, kuid see on siinjuures kõrvaline.