/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
/nginx/o/2014/07/28/3240123t1hfa3d.jpg)
Kesk kuuma suve on meie seakasvatajate kohale kerkinud suur mure. Ohtlik loomataud, aafrika seakatk, oli juba möödunud nädalal jõudnud Põhja-Lätti, peaaegu Eesti piirile. Hoolimata kõigist juba tarvitusele võetud ja ka tulevastest ettevaatusabinõudest on kahjuks väheusutav, et Eesti sellest tõvest puutumata jääb.
Seda ei looda tegelikult ka seakasvatajad ise. Ometi tasub teha kõik asjaosalistest ning riigi- ja kohalikust võimust olenev, et seakatku eelseisvat levikut võimalikult tõkestada ja piirata, ning kus vähegi võimalik, seda ka vältida.
Algselt võib see loomataud ju Aafrikast pärinedagi, kuid ka meie piirkonnas on katk liikunud juba mõned aastad: Ukrainast edasi Valgevenesse ja sealt juba Leetu, nüüd ka Lätti, ja ilmselt on üksnes (suhteliselt lühikese) aja küsimus, mil tuleb teade nakatunud metssea leidmisest ka Eestis.
Väga palju oleneb nüüd just neist inimestest, kes seakasvatusega igapäevaselt kokku puutuvad – nad ise teavad kõige paremini, millised on vajalikud desinfektsioonimeetmed ja ettevaatusabinõud. Neisse meetmetesse ei saa hooletult suhtuda. Oluline on muidugi ka riigi ehk veterinaar- ja toiduameti vastav poliitika, sest võimud peavad nägema ohtude hindamisel ühest seafarmist või omavalitsusest kaugemale.
Taudile pole vaktsiini ega ravi ning põhimõtteliselt saab sellega võitlusse asuda leviku tõkestamise teel – see tähendab nakkuskolletes sigade tapmist. Mingeid hõlpsaid lahendusi siin ei ole.
Esimesed piirangud on ka Eestis juba paigas. Piiriäärsel alal ei tohi kodusigu õues pidada. Lätis avastatud haiguskoldele on kehtestatud puhvertsoon, kuhu võib elussigu küll sisse viia, nende väljatoimetamine on aga seotud täiendavate nõuetega. Pole sugugi välistatud, et kuuleme lähiajal piirangutest veel. Need võivad olla ka sellele seakasvatajale, kelle loomade hulgas nakkust esinenud pole, äärmiselt ebamugavad.
Kui taud Eestisse juba kohale on jõudnud, võib meie sigadele olla tõenäoline sisseveopiirangute kehtestamine teistesse riikidesse ning see lööks tugevalt eksportijaid. Eestis on töötamas ka suuri, tuhandete sigadega farme, kuhu taudi jõudmine tooks kaasa väga tuntava majandusliku kahju. Eesti riik võib küll midagi kompenseerida, aga see oleks võrreldes tegeliku kahjuga siiski tilk meres.
Sestap on põhjust kõigil suhtuda seakatku ohtu tõsiselt. Kui piiranguid kehtestatakse, tuleks neid ka järgida. Oma roll on ka tavainimesel – ilmselt on mõistlikum loobuda lihtsalt niisama, huvi pärast seafarmide külastusest ka seal, kus piiranguid praegu ei ole. Ka tarbijale võib tekkinud olukord tähendada segadust, sest näiteks Leedu sealiha sissetoomisele jõuti piiranguid Eesti poolt juba nii kehtestada kui ka tühistada.