/nginx/o/2015/08/10/4366145t1h8438.jpg)
/nginx/o/2012/08/15/1273200t1h7f14.jpg)
Psühholoogias on universaalne reegel: mis iganes käitumist jätkatakse seni, kuni see on kasulik. Kui käitumise tagajärjed on kahjulikud või ebameeldivate tagajärgede hulk ületab meeldivaid, siis käitumine lõpetatakse.
Kätlin Konstabel: Euroopa – Venemaa kaassõltlane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaadates Euroopa senist suhtumist Putini Venemaasse, tekkib küsimus, miks sellist lihtsat tõde ei järgita. Jah, vastus on teada – siin-ja-praegu-sõltuvus Vene gaasist on olulisem käitumise mõjutaja kui fakt, et enamiku riikide kollektiivses mälus on pilt vene sõjaväelasest oluliselt erinev sellest heade kommetega ja perfektset prantsuse keelt kõnelevast ohvitserist, kellest vaimustus 1814. aasta Pariis.
Psühholoogia vaatepunktist sarnaneb Euroopa gaasi-sõltuvus Venemaast hoopis kaassõltuvuse nime kandva nähtusega. Keegi on millestki sõltuv ja tema ümber on teised, kaassõltlased, kelle elu keerleb sõltlase tahtmiste ja tujude ümber, kuna nende enda tajutud heaolu või harjumus ei luba näha võimalusi iseseisvalt toimida. Venemaa on sõltuvuses soovist omada võimu, paista tugev – Euroopal on harjunud energiatrbimine, unistused Venemaast kui potentsiaalsest hiiglaslikust turust.
Sõltlane käitub tihti teisi kahjustavalt ja need üritavad midagi ette võtta, et mitte viga saada. Tulemuslik on teha selgeks tagajärjed, kui olukord ei muutu, ja käitudagi vastavalt. Kui käitumist – näiteks suhete olulist muutust või lõpetamist – ei järgne, annab eelnev rahulolematuse väljendamine hoopis vastupidise efekti. Probleemne isik või riik ei näe loomulikult põhjust oma käitumist muuta, kui teistele ei tundu see piisavalt taunimisväärne, et midagi reaalset ette võtta.
Ukraina kriisi ajal kõlanud üha suureneva mure väljendamine, analüüsid vene hinge ja ajaloo teemal (mistõttu Venemaaga peabki eriliselt käituma), suhete teravnemisel tekkivate probleemide rõhutamine – need on äravahetamiseni sarnased kaassõltlaste väljavabandavate argumentidega. Arutelud Putini täpse psühhiaatrilise diagnoosi üle tunduvad eriti naeruväärsed – just Putin ja ta kaaslased on väga selgelt suutnud ette näha lääne reaktsioonide laadi, oskavad proovile panna ja oma soovil edasi nihutada rahvusvahelise üldsuse taluvuspiire.
Kuigi kaassõltlane arutleb, et otsesed kahjud probleemsele käitumisele vastu astudes on liiga suured, on tema arutluskäik juba eos vigane – loetakse ette kulud, mis sõltlasest lahutamisel kaasnevad, arvestamata jäetakse pikaajalised rahalised ja moraalsed kulud. Kaassõltlase enesehinnang langeb, abitus ja probleemide tõsiduse eitamine mõjutavad võimet edasistes olukordades adekvaatselt tegutseda.
Me võime vaid ennustada, milleni see võib viia Euroopa puhul. Kas ainult gaasi- ja rahapõhine Realpolitik jätab üldse midagi järele ühistest väärtustest ja koostööst? Kui gaasi hind on jõukatele riikidele tähtsam inimeludest, siis mida ütleb see väärtuste kohta? Kas relvatarneid jätkatakse edaspidi ka riigile, kes ründab mõnda Euroopa Liidu liikmesmaad – sest leping on sõlmitud, raha on makstud?