Siga on ärasöömiseks ja pattalöömiseks, eks ta ole, kallis eesti rahvas. Olen üks üsna tavaline suurfarmi kesik ja tean väga hästi, mis minust saab. Me siin sulunaabriga ikka vahepeal naljatame omavahel, et kes kõlbab vorstiks ja kellest saab korralik suitsusink.
Ses mõttes on sea elu lihtne, et meil pole vaja püstitada küsimusi, mis on elu mõte. Sea elu mõte on saada ära söödud. Inimesed mõtisklevad pidevalt elu mõtte üle, söövad antidepressante ja muudkui halisevad. Farmitööline Vello tuleb näiteks sageli tööle kergelt vindise peaga, silmavad vilavad ja tuju on tal kehv.
Viimaste nädalate arengud lõunapiiril on sundinud esmakordselt kärssa murelikult kipra tõmbama ja küsima, mis ikkagi on sea elu mõte. Meid on aretatud steriilsetes oludes ja sestap oleme tegelikult üsna tundlikud igasugu haigustele. Kui Vello toob meile täiesti juhuslikult selle eksootilise aafrika katku, siis ei saa minust sinki ega naabrimutist vorsti.
Meid maetakse maha või pannakse põlema, ja see tekitab ausalt öeldes teatavat rahutust. Te ju teate, kuidas kodusiga kisab, kui teda veristatakse? Olen esmakordselt muutunud oma saatuse suhtes valivaks ja ka mina kavatsen seekord kisada.
Me oleme läbi ja lõhki eesti rahvustoit ja sulandume nõnda vapiloomadena siinsesse identiteeti. Ilma korraliku seapraeta ei ole ka õiget eestlast. Meie valikud on ahtakesed, aga veel ahtamad on eestlaste valikud – kes see ikka jõuab osta poest kallist lihaveist ja kellel on tuttav farmer, kellelt saab head lambaliha? Alles jäävad kanad, aga hea sealiha vastu ei saa nemadki.
Sestap kutsun üles kõiki Eesti veterinaarametnikke andma endast parima rahvustoidu kaitseks. Kõik farmid tuleb ümbritseda okastraadiga ja servadesse püstitada lasketornid. Metssead tuleb maha nottida.
Edasi ei ole siiski pikk tee mõtteni, et mida me siin farmis surma ootame. Ka sigadel võiks õigused olla. Lõppude lõpuks kasvab Eestis igal aastal üles pool miljonit siga, ja see on tõsiseltvõetav jõud. Linnainimene satub paanikasse juba siis, kui siga tema suunas jookseb.
«Pealtnägijas» näitas ükskord, millistes oludes mõned meist elavad. Samal ajal lastakse sigadele välismaa farmides kuulu järgi kõlaritest Beethoveni üheksandat sümfooniat, et meeleolu ülal hoida.
Mul on peaaegu meelest läinud, kuidas käib värskes kevadmullas juurikate tuhnimine, aga kunagi minu esiemad tegid seda. Seakasvatus ei ole enam ammu sigade kasvatamine, vaid see on sigade tootmine. Meid toodetakse samamoodi nagu autosid või laste kummirõngaid.
Niisiis ühinege, eesti sead! Visake endalt kombinaadi ike ja jookske vabadusse, kohtugem seal kasvõi sigade aafrika katkuga, aga me sureme vähemalt vabade sigadena!
Sea mõtted pani kirja ajakirjanik Nils Niitra.