Täpselt sada aastat tagasi algas Esimene maailmasõda, mis tähendas Vana Maailma lõppu. Ajaloolane Aadu Must kirjutab, milliseid pööraseid, ent õnneks teostamata jäänud plaane sepitseti seoses Eestiga.
Aadu Must: Vana Maailma lõpp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänane päev sada aastat tagasi, 28. juuli, on maailma ajaloo üks olulisemaid verstaposte. Algas Esimene maailmasõda, eestlaste tollases kõnepruugis suur ilmasõda. Selles sõjas osales 38 riiki, kus elas üle kolme neljandiku tolleaegsest maailma rahvastikust. Sõjategevus haaras ligi nelja miljonit ruutkilomeetrit. Sõjas hukkus kümmekond miljonit inimest, ligi kaks korda rohkem said haavata, neist üle kolme miljoni sandistati. Hävisid impeeriumid, sündisid uued rahvusriigid. Ei, see ei olnud senistest küll ohvriterohkeim sõda – taipingi ülestõusu käigus (1850–64 – mille taustal Venemaa haaras Amuurimaa, kuhu hiljem eestlasigi asustati) oli rohkem ohvreid. Aga ilmasõda oli meie, st valgete inimeste maailma seni ohvriterohkeim sõda.
Erinevatel kontinentidel peetakse täna mälestusjumalateenistusi, helisevad kirikute kellad. Tõenäoliselt on Esimene maailmasõda täna maailma ajalehtede pealkirjade pingerea tipus. Ajaloolaste maailmas algas juba mõni aeg tagasi omalaadne ilmasõja-palavik. Ilmuvad raamatud. Näiteks Briti Rahvusarhiivi raamatupoes täidab ilmasõja-teemaline uudiskirjandus tervet maast laeni riiulit. Toimuvad teaduskonverentsid. Täna lõpeb üks neist Sarajevos – linnas, kus 1914. aasta juunis mõrvati Austria-Ungari troonipärija (ja reaalselt raugastunud keisrilt Franz Josephilt riigiohjad juba üle võtnud) Franz Ferdinand. Teatavasti said need saatuslikud lasud sõja ajendiks. Ja juba täna algab järgmine konverents Põhja-Inglismaal. Juba on toimunud või tulemas suured teadusfoorumid Belgias, Ameerika Ühendriikides, Venemaal, Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, Kanadas. Aga ka näiteks Türgis, Austraalias, Malaisias. Samuti Riias ja Tallinnas. Nagu selgub, oli väga suur osa ilmasõja ajaloo allikatest siiani veel leidmata, salastatud või läbi uurimata, fakte asendasid müüdid, ajalooraamatutes on vohanud poliitiliselt «õigeks keeratud» kontseptsioonid.
Eestis mäletatakse esimest ilmasõda hoopis vähem kui Ameerikas või Lääne-Euroopas. Meie kollektiivset mälu varjutavad hilisemad sündmused – Vabadussõda, Teine maailmasõda, küüditamised. Ja Nõukogude anneksiooni aastatel polnud kombeks seda sõda eriti mäletada, sest maailma ajaloo verstapostiks pidi olema ju 1917. aasta Oktoobrirevolutsioon. Usun, et maagiline number 100 aitab meiegi mälulünki suure ilmasõja osas oluliselt täita. Juba on toimunud Eesti Sõjamuuseumi korraldatud konverents, ajalooarhiivis nägime mõjusat näitust «Vanast maailmast» – elust Eestist enne maailmasõda. Jaan Ross tõi Berliini heliarhiivist ära salvestised eestlastest sõjavangide laulude ja lugudega ning koostas huvitava temaatilise kogumiku, Rahvusarhiiv on Tõnu Tannbergi juhtimisel avaldamas ilmasõja-teemalist koguteost. Tulemas on monograafiad, artiklid. Rahvusarhiiv avab vabaõhunäituse «Esimene maailmasõda ja Tartu». Juba on üht-teist ilmunud ajalehtedes, nt Tannbergi väga huvitav ülevaade 24. juuli Maalehes.
Mis on peidus arhiivides?
Lehitsesin esmalt ilmasõja-eelseid arhiivitoimikuid. Nii suurt sõda ei osanud keegi oodata. Eesti külas valitsesid pigem optimistlikud meeleolud. Hoogsalt loodi seltse, ühistuid. 1905. aasta rahutused olid seljataga, juba toibuti ka 1908. aasta suurest väljarändamisbuumist ja sellega kaasnenud sulastepõuast. Taludes osteti uut tehnikat. Siberisse rännanud sulast asendas karjalauta joogiveega varustamisel katusele pandud tuulemootor, muudes töödes uus hobu-looreha ja muu tehnika. Tööd ja leiba jätkus.
Sindi vabrikus oli ilmasõja eel tööd liigagi palju – Sise-Venemaa talupoegadel olnud väga hea viljasaak, mis edukalt realiseeritud, rahva ostujõud kasvanud, ja nõudlus riidekauba järele seetõttu enneolematult suur. Pärnu Waldhofist oli saanud Vene impeeriumi suurim ja kaasaegseim tselluloosivabrik. Kroonu otsis inimesi, keda Peeter Suure merekindluse ehitusele palgata... Veel 1914. aasta juunis ei osatud sõjajutte eriti karta – alles see oli, kui Vene tsaar ja Saksa keiser sõbralikult Paldiskis patseerisid. Aga juba tuli mobilisatsioon. Linnu ja vabrikuasulaid täitsid pisarad ja marsimuusika. Peeti patriootilisi kõnesid. Mobiliseeritud uskusid varsti koju tagasi jõuda. Nii oli see nii Eestis kui mujal Euroopas.
Eesti arhiivid lubavad ilmasõja-aegset elu uurida lausa rohujuure tasandil. On andmeid majandusest, olmest, mentaliteedist, keeleuuendustest. Lugesin oma koduküla materjale. Kellel langes mees või isa, kes tuli ilma käeta, kellel mürsuplahvatus jala puusani ära rebinud. Tudengid-magistrandid tegid arhiivipraktikal väikese leiu – eestlastest noorsõdurite jaoks sai populaarseks ütluseks «Jänes neiu». Kes aru ei saanud, öelgu samu sõnu kolm korda ja hästi kiiresti. Hiljem tuli veel väljend «Ratsa ratsa» (mida tuli öelda siis, kui ülemused kiitsid ja pidi asendama venekeelset ütlust «rad staratsa»). Andmeid on rekvireerimistest, purustustest.
Ent seegi on vaid jäämäe veepealne osa. Eesti omapäraks on see, et suur osa meie kirjalikust mälust asub Eestit valitsenud riikide arhiivides. Ilmasõja saladused on kirjas Venemaa arhiivides. Nagu selgub, oli juba sada aastat tagasi poliitilises süsteemis olemas (ehkki tagasihoidlikumas mahus) kõik see, mida oleme harjunud pidama nõukogude korra saavutusteks. Oli näiteks «nimekirjade süsteem», mis võimaldas kiiresti läbi viia küüditamisoperatsioone, oli salakaebuste ja nuhkimise süsteem, olid ametkondlikud huvid, korruptsioon, vaenlaste ja patuoinaste otsimise hullus, ideoloogiliste huvide domineerimine üldriiklike huvide üle, riigialamate lahterdamine rahvuse ja usutunnistuse järgi. Oli salakaebuste ja seeläbi isiklike vaenlaste võõraste kätega karistamise hiilgeaeg. Sõjaväeline diktatuur tegi lõpu õigusriigile ning patriootiliste loosungite varjus suleti teisitimõtlejate suu.
Arhiivides on peidus lood, mis igaüks vääriks eraldi käsitlust. On dokumendid 33 luterliku pastori Eestist väljasaatmise põhjuste ja ettekäänete kohta – luterlik kirik oli ju apostliku õigeusu konkurent. On sõjaväeametkonna suurejooneline plaan Eesti elanikkonna evakueerimisest Põhja-Venemaale, Vologda piirkonda ja mujale. Või juba täitmist oodanud käsk Pärnumaalt kõigi kariloomade (sh rakmeloomade) «evakueerimiseks või rekvireerimiseks». Otsuse nurjas vaid Liivimaa rüütelkonna maamarssali Adolf Pilar von Pilchau tegevus (keda tsaar sõjaväevõimude üllatuseks ja meelepahaks millegipärast Siberisse ei lubanud küüditada). Otsuse täitmine toonuks kaasa kõikide selle piirkonna talude täieliku laostumise.
Loeme ka Vene võimuladvikule lähedal seisnud äriringkondade püüdlusest kasutada sõda konkurentide hävitamiseks. Selle näiteks oli Pärnu Waldhofi tehase jt Pärnu tööstusobjektide õhkulaskmine Vene riigiduuma spiikri Mihhail Rodzjanko venna, polkovnik Pavel Rodzjanko korraldusel. See, isegi Peeter Suure merekindluse komandandi kontradmiral Gerassimovi hinnangul sõjalises mõttes täiesti põhjendamatu tegu põhjustas riigiduumas tormilise aplausi.
Kirjas on ka üksikute kindralite roll erinevate repressioonide läbiviimisel (nende hulka kuuluvad nt hilisem punakindral, V. Lenini lähedase kaastöölise Vladimir Bontš-Brujevitši vend Mihhail, samuti kindral Nikolai Ruzski, kelle nime kandis mõnda aega Esna vald Järvamaal). Barnauli arhiivist (Altai krai) leidsin toimiku, kus seletati, kelle seast tuli vaenlasi otsida: lisaks nii välisriigi kui Vene alamatest sakslastele kuulusid Siberis nende hulka eestlased ja lätlased. Aga mis seal imestada – Tartu Ülikooli lõpetanud tuntud Siberi haritlase Aleksandr Sedelnikovi sõnutsi jagunesidki Siberi sakslased kaheks – eestlasteks ja lätlasteks.
Baltisakslaste saatus
Vast kõige suuremaks muutuseks, mille ilmasõda kaasa tõi, oli Eestis ja Lätis seni juhtivat rolli mänginud baltisakslaste sisuline minemapühkimine ajaloo näitelavalt. Sõja algperioodil ei vihjanud sellele veel miski. Baltisaksa noormehed saabusid välismaalt kodumaale, et astuda sõjaväeteenistusse. Suur ja tõenäoliselt võimekas osa Vene armee ohvitserikorpusest ja kindralitest olid päritolult baltisakslased. Ent just Vene armee sõjalised lüüasaamised sundisid armee juhtkonda patuoinaid otsima ning selleks sobisid baltisakslased (ikkagi sakslased!) lausa suurepäraselt.
Üheks esimeseks ohvriks sai ratsaväekindral Paul von Rennenkampf, keda süüdistati Ida-Preisimaa operatsiooni luhtumises. Kuigi juurdlus näitas vastupidist, ei saanud teda ametisse ennistada – ajakirjandus oli ta ju vaenlaseks kuulutanud!
Kui kindralstaabi ülem Nikolai Januškevitš kutsus rahvast vaevatasu eest spioone otsima, järgnes ajakirjanduses kampaania, kus püüdlikult hoiatati rahvast vaenlaste eest. Kirjutati varjatud korjandustest vaenlase heaks, vaenlase dirižaablitest, signaliseerijatest ja tagatipuks Tartu Ülikoolist, kus on liiga palju saksa nimega teadlasi. Või Raadi mõisast, kuhu tenniseväljak ehitatud. Iga lugeja pidi aru saama, et sinna hakkavad kohe-kohe vaenlase lennumasinad maanduma.
Ja juba järgnes kaebekirjade vool – kohalikud inimesed olid oma silmaga neid lennumasinaid ja nende vastuvõtjaid näinud. Propagandasõda haaras ka ajalookirjandust – just maailmasõja ajal sai kombeks süüdistada baltisakslasi ka kõiges selles, milles nad tegelikult süüdi ei olnud. See traditsioon püsis eesti (aga veelgi võimsamalt ja kauem vene ja läti) ajalookirjanduses veel vähemalt kolmveerand sajandit.
Kas baltisakslaste represseerimise näol oli tegemist ülekohtuga? Õigusriigi seisukohast kindlasti. Ent me ei saa eitada, et lõppkokkuvõttes sillutasid need repressioonid teed iseseisva Eesti riigi tekkele.
Esimene maailmasõda tähendas Vana Maailma lõppu. Muutusid ka need, kes selle katsumuse üle elasid. Minu vanavanaisa Hans Gross kirjutab oma mälestustes, et miski ei olnud enam endine. «Peale sõda, kui pojad koju jõudsid, märkasin esiotsa kibedusega, et meite vaated olid niivõrd lahku läinud, et hulgal ajal üksteisest aru ei suutnud saada.» Ümmarguse saja aasta möödumine annab lootust, et lähemal ajal saame ilmasõjast ja tema saladustest teada palju uut.
Aadu Must on Tartu Ülikooli arhiivinduse professor ning Tartu linnavolikogu esimees (Keskerakond).