Iivi Anna Masso: propagandabumerang

Iivi Masso Foto: Peeter Langovits

Soomet ei tänata vaoshoituse eest Venemaa igavese sõprusega. Soomegi võib sattuda propagandarünnaku alla, ka siis, kui ta on teinud «kõik õigesti», kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.
 

Kui Postimees mõne päeva eest avaldas Jarmo Mäkelä artikli «Johan Bäckman mustab soomlasi» (9.07), oli lugejale vaevalt üllatus, et mainitud isik tegeleb kellegi mustamisega. Aga pealkirjast puudunuks justkui üks sõna: «mustab sedapuhku soomlasi» olnuks õigem.

Juba tükk aega tegeleb end antifašistideks kutsuv klounkond möödunud aastatel tavaks saanud eestlaste mustamise asemel soome-vene peredest probleemide otsimisega, et nende abiga jätta Venemaal mulje Soomest kui vene rahvusest lapsi terroriseerivast riigist.

See algas nn Antoni juhtumist, kus venelasest ema ja soomlasest isa vahelisest hooldustülist katsuti vägisi teha Soome ja Venemaa vahelist diplomaatilist riidu. Katse lõppes sellega, et mainitud dotsent oli sunnitud seni ainsa korra oma tegude pärast avalikult vabandama. Järgmiseks skandaaliks leiti ajend, kui Turu linna lastekaitseameti poolt perest ära võetud laps sattus olema Soome-Vene topeltkodanik. Skandaal kulmineerus lastevolinik Pavel Astahovi Soome-külastusega, millest Mäkelä kirjutab.

Juba varem on Soomes arvustatud Astahovi visiiti kui riigi siseasjadesse sekkumist; sellel seisukohal oli ka Eduskunna väliskomisjoni esimees Pertti Salolainen. Vene avalikkusesse söödetakse massiivne propagandalaine vene laste «hirmsast kohtlemisest» Soomes, ja siis tuleb Venemaalt tähtis esindaja – oma kodanikke kaitsma. Kõlab tuttavalt? Kolumist Jari Tervo hoiatas võrgulehes Uusi Suomi, et kui järgmiseks hakkab Soomes elav vene vähemus Venemaalt «halva kohtlemise» tõttu abi paluma, on olukord juba tõsine.

Tervo meenutab, et Astahov olevat juba talvel kurtnud kirjas Peterburi kubernerile, et «Soomes rikutakse üha enam seal elavate vene perede õigusi». Sama on väitnud ka nn antifašistid, kes on hoolitsenud selle eest, et väide saab Vene meedias laia kõlapinda.

Soomlastele, kes on harjunud trükisõnasse enam-vähem uskuma, ja kes samas usuvad, et tänu targalt pragmaatilisele lähenemisele on soomlaste sõprus Venemaaga kõigutamatu, on selline propaganda nii solvav kui ka üllatav. Nii on Soome avalikkus näinud viimasel ajal tavatult palju kriitikat mitte ainult Astahovi sekkumise, vaid ka Soome oma kodukootud propagandistide tegutsemise kohta. «Antifašistide» propagandamasinat on arvustanud lisaks Mäkeläle ja Tervole mitmed ajakirjanikud ja Venemaa asjatundjad.

Eestlastelt on aga kuulda kommentaare «oma rinnal soojendatud maost», mis soojendajat hammustama tuleb. Sarkasm ei tule tühjast. Meenutagem, et veel aasta eest, kui samade propagandistide tähelepanu keskmes oli Eesti «rassistlik ja fašistlik apartheidrežiim» ning selle väidetavad agendid ja käsilased Soomes, kelle hulka allakirjutanul oli au kuuluda, ei kurtnud ükski ajakirjanik, poliitik ega professor, et dotsent mustab Eestit ja eestlasi.

Leidus küll neid, kes kaitsesid eestlaste õigust oma ajalugu tõlgendada, kuid mitte neid, kes oleks avalikult hukka mõistnud seiga, et Soome ülikoolide soomlasest esindaja väidab rahvusvahelises meedias muu hulgas, et «sellist riiki nagu Eesti pole olemas», või et «Eesti pole riik, vaid apartheid-piirkond», «katsetus», mis kaua ei kesta – ning et sama mees samal ajal õpetab Helsingi ülikoolis kursust nimega «Vene ja Eesti õiguspoliitika».

Meid, kes me ülikoolile asja kohta küsimusi esitasime, tembeldati stalinistlikeks sõnavabaduse ja akadeemilise vabaduse vaenlasteks – mitte ainult «antifašistide» endi, vaid nende toetajate poolt meedias ja mujal. Ülikool vabandas dotsendi toimingut sellega, et tegu oli vabal ajal esitatud arvamustega, mis polnud tema õpetustööga seotud. Kuid mida sai õpetada Eesti õiguspoliitikast mees, kes lisaks sellele, et ta Eesti riigi olemasolu eitas, teatas oma blogis, olles oma Eesti poliitika kursuse lõpetanud, (1. mail 2009), et Helsingis luuakse «vabadusliikumist», mille eesmärk on «vabastada Eesti selle praegusest natsionaalsotsialistlikust apartheid-diktatuurist»? Miks ei tuntud Soomes selle vastu huvi?

Viisakale küsimusele, millised dotsendi teosed tema Eesti-teemalisele akadeemilisele kompetentsile osutavad (kui kord kõik avalikkusesse jõudnu esindas vabal ajal genereeritud isiklikke arvamusi), vastas Helsingi ülikooli õigusteaduskonna dekaan Jukka Kekkonen, et «demokraatliku õigusriigi tippülikoolis ei tsenseerita õppejõude kontrollides, mis alal nad kompetentsust on osutanud». Jah, kuis võinuks mingi eestlane teada, kuidas demokraatlikus õigusriigis asjad käivad? Mis sest, et küsija oli sama «tippülikooli» teadurina kaitsnud doktorikraadi demokraatia ja õigusriigi suhtest ning sellest ka mõned aastad samas ülikoolis loenguid pidanud. Kõrkuse varjus jäi küsimus ise aga vastuseta.

Mäkeläl on õigus – mujal mainitud Markku Kivinen ei olnud Bäckmani ainus kaitsja. Ja järgmisel, 2009.–2010. õppeaastal õpetas dotsent ülikoolis jälle, ehkki Soome avalikkusele oli selleks ajaks vägagi selge, mis sorti «asjatundjaga» oli tegu. Lepingut uuendades andis ülikooli õigusteaduskond tema tegevusele oma õnnistuse. (Eesti lugejale, kes seda ei tea, täpsustuseks: dotsendi tiitel Soomes ei tähenda õppejõu kohta, vaid doktorijärgset teaduslikku kraadi: õpetustööd on kõnealune teinud vaid lepingulise lektorina.)

Põhjendusi, miks dotsendi ja ta tillukese meeskonna Eesti- ja eestlastevastast laimu Soome eliidi poolt avalikult hukka ei mõistetud, oli mitmeid. Osalt usuti, kirjasõnale (ja ka ülikooli autoriteedile) traditsiooniliselt lootes, et propaganda on osaliselt tõsi – et «äkki me ikka olemegi natuke fašistid». Alles nüüd, Soomet ennast tabava laimu all saavad soomlased omal nahal tunda, kui valelik ja alatu selline propaganda võib olla.

Teised seostasid «antifašiste» Venemaaga ja ei tahtnud seetõttu midagi öelda – nende silmis olnuks protest eestlaste kaitseks tõlgendatav vaenulikkusena Venemaa suhtes. See selgitab topeltstandardit: muudel juhtudel on Soomes kombeks vihaõhutamise vastu häälekalt reageerida. Ometi suhtub soomlaste enamus üldiselt Eestisse sõbralikult.

Kolmandad, kelle hulka kuulub valdav osa neist, kes oleks võinud sõna võtta, ei pidanud kogu klounaadi selle järjepidevusest hoolimata piisavalt tõsiseltvõetavaks, et sellega üldse mingisugusesse dialoogi astuda. See seisukoht on siin äratoodutest kõige õigustatum ja loogilisem, kuid jätab asjade praeguse seisu valguses siiski hulga küsimusi lahtiseks.

Üks küsimus, mis kogu loost edasi mõtlemiseks jääb, on see, millal on põhjust äärmuslusele reageerida, millal mitte. Tänavanurgal karjuvatele vaenuõhutajatele, kelle suurim soov on tähelepanu äratada, pole seda tähelepanu mõtet kinkida. Aga kui tegu on süstemaatilise vihaõhutamisega rahvarühma ja riigi vastu või vaenu õhutamisega rahvarühmade vahel – ja kui sellega tegeldakse rahvusvahelisel tasandil, väärikate institutsioonide aupaistes? Millal on vaikimine arukas, millal muutub see lihtsalt pea tiiva alla peitmiseks? Ühest vastust sellele pole, kuid kõigilt, kes antud juhul pidasid vaikimist varem õigemaks, tahaks küsida, miks on sama propagandistide kamp nüüd kära väärt?

Teine, kibedam küsimus seab kahtluse alla pragmaatilise ettevaatlikkuse paljukiidetud tarkuse. Praegune kampaania osutab, et Soomet ei tänata vaoshoituse eest igavese sõprusega. Soomegi võib sattuda propagandarünnaku alla, ka siis, kui ta on teinud «kõik õigesti». Ehk pole ausus ja otsekohesus end isegi diplomaatias ammendanud, rääkimata intellektuaalsest arutelust, mis peaks olema vaba politiseeritud valehirmudest?

Mõelgem sellele: kui Soome eliit ja avalikkus oleks Soome praegused mustajad üheselt hukka mõistnud juba siis, kui nad Eestit ja eestlasi mustasid, kas oleksid laimajad suutnud nüüd sama palju Soome mainet kahjustada? Küsimus on, mõistagi, retooriline.