Peaminister Taavi Rõivas

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Allatulistatud reisilennuk on justkui põletav nool rahvusvahelise kogukonna eneseteadvuses, mis on äratanud heaoluühiskondades suikunud enesekaitserefleksid ning näidanud rahvusvahelise õiguse vältimatut eluõigust.

Möödunud neljapäeval hukkus Kagu-Ukrai­nas terroristide väljatulistatud raketi tõttu ligi 300 süütut inimest. Kaastunne lennukatastroofis elu kaotanud inimeste lähedastele ja šokeeritud koduriikidele, eriti suurima löögi saanud Hollandile, on äratanud terve lääne. See katastroof on avanud hulga seni poolkinni olnud silmi, mis näevad nüüd Ukrainas valitseva ohu tõsidust. Rahvusvaheline kogukond ei saa lubada olukordi, kus võivad tekkida sadade tsiviilisikute hukkumiseni viivad arengud, veel vähem saab lubada nende kordumist.

Eesti jaoks ei ole kahtlust, kuidas sellises olukorras käituda. Konflikt, millesse Ukraina on kistud, ja selle käigus kaotatud elud puudutavad meid väga lähedalt. Kuidas sai juhtuda, et keset Euroo­pat on täiesti vastutustundetute ja kontrollimatute, kuid sõjalise väljaõppega inimeste käes keerulised õhutõrjesüsteemid?

Kas tõesti on võimalik, et 2014. aastal tegutsevad lennukirusude vahel karistamatult marodöörid ning eksperdid ei pääse korduvatest lubadustest hoolimata päevade viisi õnnetuskohale? Miks need, kellega räägiti ja kes oleksid saanud seda olukorda mõjutada, seda siiski ei teinud? See on Euroopas ja mujal maailmas tekitanud nõutust, ebakindlust ja nüüd juba ka kasvavat viha. Maailma üldsus on vapustatud, kasvab surve valitsustele, et leida vastuseid ning mehhanismid, mille abil olukord kontrolli alla saada ja süüdlased vastutusele võtta.

Me oleme viimastel kuudel olnud tunnistajateks järjest kuhjuvatele kurbadele näidetele tagajärgedest, milleni viib rahvusvahelises õiguses kokkulepitud reeglite tahtlik eiramine ühe riigi poolt. Me ei räägiks ligi 300 inimese hukkumisest MH17 pardal, kui Ukraina ei oleks juba mitmendat kuud kistud konflikti, mis on selgelt Venemaalt initsieeritud ja nii materiaalselt kui poliitiliselt toetatud.

Kahtlemata on süü konkreetsel terroristil, kes andis tulistamiskäsu või kes vajutas nuppu, ja see tuleb välja selgitada. Samas on hoopis laiem vastutus rahvusvahelise kogukonna liikmel, kelle tahtlik reeglite eiramine on viinud Ukraina sõtta. Riigil, kes võimaldas selliste relvade sattumise terroristide kätte. Lisaks teadmisele, kes tekitas ja organiseeris Ukraina vastaste tegevuse ning kes neid varustab ja juhendab, on praeguseks olemas järjest kasvav tõendite kogum, et reisilennukit tabanud rakett lasti välja nendesamade terroristide kontrolli all olnud territooriumilt.

Euroopa Liidu liikmesriikide, USA ja paljude teiste riikide senised etteheited ja sanktsioonid on mõeldud sõnumina, et me ei luba reeglite rikkumist ja selline tegevus tuleb lõpetada.

Lisaks peaks meetmed tagama, et enne järgmise sarnase katse ettevõtmist oleks reeglite rikkujale täiesti selge, et see läheb talle liiga kalliks maksma. Kui me vaatame, mis tegelikult praegu Venemaal ja Ukraina kaguosas toimub, siis on klaar, et sõnum ei ole veel kohale jõudnud. Mingit pöördepunkti ei ole olnud. Kõik senine jätkub endiselt ja isegi intensiivsemalt ja sihipärasemalt kui varem.

Ilmselt siis need, kes otsustasid ja viisid 21. sajandil keset Euroopat läbi sõjalise okupatsiooni ja anneksiooni ning organiseerivad terroristlikku sõjategevust, on siiamaani veendumusel, et nad pääsevad puhtalt. Ja see ei ole mitte kellelegi hea uudi­s, sõltumata geograafilisest asukohast. Tõdemus, mis nii valusalt jõudis mõne päeva eest hollandlaste, brittide, austraallaste ja paljude teisteni.

Rahvusvaheline üldsus peab tagama rahvusvahelise õiguse toimimise ja kokkulepitud reeglite täitmise. Muud võimalust pole. Me ei tohi lasta Ukrainas toimuval muutuda n-ö uueks normaalsuseks. Enam pole võimalik kellelgi teeselda, et seda konflikti pole olemas, et see ei mõjuta meid, või loota, et see möödub ning kõik naaseb sõjaeelsesse normaalsusse.

Küsimus on meie eneseväärikuses ja aus. Millise näoga vaatame otsa nüüdseks juba neljakohalise arvuga Ukraina konflikti ohvrite lähedastele, langenute emadele või lastele, kui vastame mõnele järjekordsele eskalatsioonile vaid taas oma «sügava mure» konstateerimisega?

Küsimus on ka meie endi, kogu Euroopa julgeolekus. Kui ilma suuremate järelmiteta heidetakse prügikasti kokkulepitud julgeolekupõhimõtted ja kõigi silme all rebitakse tükkideks üks Euroopa riik, on kõik senised panused kehtetud ja ükski riik ei saa end enam turvaliselt tunda.

Euroopal pole vaja end alahinnata: Venemaa on küll Euroopa Liidu jaoks väga oluline majanduspartner, kuid Venemaa majanduslik sõltuvus EList on veelgi suurem. Arvatakse, et Venemaale suunatud sanktsioonid vähendavad Euroopa sisemajanduse kogutoodangut maksimaalselt kuni 0,4 protsenti, Venemaa majandust kuni neli protsenti.

Läänel on valik, kas agressori tegevust vaikides pealt vaadata või tulla mugavustsoonist välja ja muuta agressorriigi toimimine rahvusvahelises kogukonnas järjest keerulisemaks.

Me peame võtma tõsiselt Ukrainas läbi viidavate operatsioonide kaudu saadetavaid sõjalisi signaale ja kohandama vastavalt oma tegevust – kuna sõjaline agressioon Euroopas on saanud tõsiasjaks, tuleb NA­TO-l hoida oma territooriumi kaitsevajadus selgelt päevakorras. Teiseks peame olema valmis toetama Ukrainat läbimõeldult, koordineeritult ja pikaajaliselt. Ainult Ukraina rahvas saab teha otsuseid nende riigi poliitilise orientatsiooni ja rahvusvahelise kuuluvuse kohta. Kellegi huvides pole nuririigi tekkimine keset Euroopat. Meie kõigi huvides on 45-miljonilise elanikkonna ja Prantsusmaast suurema pindalaga riigi arenemine edu ja stabiilsuse suunas.

Allatulistatud reisilennuk on justkui põletav nool rahvusvahelise kogukonna eneseteadvuses, mis on äratanud heaoluühiskondades suikunud enesekaitserefleksid ning näidanud rahvusvahelise õiguse vältimatut eluõigust. Tsiviilohvritele ei ole kuskil õigustust ning jõuga riigipiiride muutmise katseid ei tohi taluda.