Tõnis Oja

FOTO: Liis Treimann

Sajandivahetusest alates kehtib Eestis üsna unikaalne tulumaksusüsteem, kus ettevõtted teenitud kasumilt tulumaksu ei maksa, vaid teevad seda alles siis, kui aktsionärid ja osakuomanikud võtavad osa kasumist dividendidena välja. Süsteem on meid väga hästi teeninud – ettevõtjatele meeldis siia investeerida ning kohalik ettevõtlus arenes kiiresti. Tõsi, maksusüsteemil olid ka omad miinused, sest tihti viidi ettevõtetest raha välja muul viisil, näiteks emaettevõtted võtsid siinsetest tütarettevõtetest laenu. Aga ka laenu eest tuleb maksta intressi ja kunagi tuleb see ka tagasi maksta.

Praegu on muidugi keeruline öelda, kas oli just ettevõtete tulumaksu puudumine või mingi muu põhjus, aga eelmise kümnendi esimesel poolel hakkas siinne majandus kiiresti kasvama ning välismaal räägiti üha enam Eesti majandusimest.

Ülemaailmne finantskriis ja sellele järgnev Euroopa võlakriis tõi kaasa ka muutused paljude siinsete inimeste, eriti populismikalduvustega poliitikute suhtumises ettevõtete tulumaksusüsteemi. Kriitika alla sattusid just välisomanduses olevad ettevõtted, kes teenisid siin küll suuri kasumeid, aga riigile nendelt tulumaksu ei maksnud.

Häda on ka siis, kui omanikud võtavad omanikutulu välja. «Meid kasutatakse kui lüpsilehmi,» olen kuulnud kommentaari omanikutulu väljavõtmise kohta.

Mina olen hakanud sellist suhtumist nimetama Cháveze sündroomiks. Kui meil on välisinvesteeringuid hädasti vaja, loome nende ligimeelitamiseks soodsad maksutingimused. Kui aga investeeringud hakkavad ettevõtjatele ükskord ära tasuma, hakkame mõtlema, kuidas omanikutulu väljaviimist takistada.

Möödunud aastal surnud Venezuela president Hugo Chávez läks ajalukku sellega, et suutis sealse naftatööstuse kui mitte hävitada, siis tugevasse kriisi viia. Eelmise sajandi üheksakümnendate aastate lõpus, kui Chávez võimule sai, toodeti Venezuelas 3,5 miljonit barrelit naftat ööpäevas, praeguseks on see langenud 2,6 miljonile barrelile ehk enam kui veerandi võrra vähem. Languse põhjus oli otseselt seotud Cháveze poliitikaga. Varsti pärast presidendiks saamist hakkas ta naftatööstust reformima ning surus läbi mitu seadusemuudatust, mille kohaselt pidid välismaised naftafirmad hakkama maksma varasemast suuremaid makse. Poliitika päädis sellega, et välismaised naftakompaniid lihtsalt lahkusid riigist.

Venezuela polnud muidugi erandlik, vaid niisugune poliitika on iseloomustanud peaaegu kõiki naftariike. Algul meelitati naftaväljade väljaarendamiseks, milleks on vaja suuri investeeringuid, mitmesuguste soodsate maksutingimustega väliskapitali. Kui aga tänu neile investeeringutele saadi tootmine käima ning äri muutus kasumlikuks, tekkis kiusatus suurem osa või kogu tulu endale saada. Tulemuseks oli välismaiste naftakompaniide väljatõrjumine või natsionaliseerimine.