Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Alar Sudak: Sinimägede varjud Eesti poliitilisel maastikul

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Andres Einmann
Copy
Alar Sudak
Alar Sudak Foto: Erakogu

Kodanikuühiskonna aktivist Alar Sudak leiab, et Sinimägede lahingute vabadusvõitlejate ja nende leskede pensionilisa tuleb võrdsustada Vabadussõja veteranide ja nende leskede pensionilisaga.

Täna, 26.juulil möödub Sinimägede lahingu algusest täpselt 70 aastat.

Sinimägede vabadusvõitluse kaitsvas varjus oli eesti rahvas okupatsiooni ajal vaimne ja laulva revolutsiooni päevil julge ning kartmatu. Sinimägede lahingu tumedad varjud on russofoobiana varjutanud tänaseni eesti poliitikuid. 

Seadus näeb ette, et Teisest maailmasõjast osavõtnud saavad 10% rahvapensionist. Teiste seas ka Sinimägede vabadusvõitlejad; kuid kuna ka Punaarmee okupandid on seaduse silmis Teise maailmasõja veteranid, siis saavad okupandid ja vabadusvõitlejad võrdset tasu!

Rõhutan, et ma ei pea okupantidena silmas Eesti Laskurkorpuse veterane, sest nemad olid mobiliseeritutena represseeritute rollis ja paljud sattusid Punaarmeesse Eesti sõduritena oma tahte vastaselt.

Sinimägede vabadusvõitlejate ja nende leskede pensionilisad tuleb võrdsustada Vabadussõja veteranide ja leskede pensionilisadega, mis on 100% rahvapensionist ehk 148 eurot.

Okupantidelt tuleb pensionilisa ära võtta, mida on väga lihtne teha, kui piiritleda, et pensionilisa Teises maailmasõjas osalemise eest saavad ainult Eesti Vabariigi kodanikud. Venemaa kodanikele maksku Venemaa.

Poliitikutele meenutuseks, milles oli Sinimägede lahingu tähtsus Eesti riigi taasiseseisvumisel.

Sinimägede lahingul on  Eesti riigi iseseisvumisel ja eesti rahva vabaduses sama tähtis roll nagu Vabadussõjal. Eesti rahvas lootis Narva ja Sinimägede lahingutes korrata Vabadussõda, kui saksa armee taganes, aga Punaarmeel ei lastud Eestimaad vallutada.

Sinimägede lahing oli terve eesti sõjaajaloo kõige vapram lahing. Punaarmee ülekaal oli lahingu alguses mitmekordne. Punavägede ülekaal soomusväes oli kolmekordne, jalaväes kuuekordne ja  lennuväes üheteistkordne.

Eesti meeste võitlustahe  ületas punaarmeelaste võitlusvalmiduse sajakordselt, sest nemad võitlesid Eesti riigi ja rahva vabaduse eest, mistõttu inimohvrite ja sõjatehnika kaotused olid ülekaalukalt Punaarmee kahjuks.

Kui Punaarmee oleks Sinimägedelt kohe läbi murdnud, siis oleks ülejäänud Eestimaa vallutatud väga kiiresti. Sinimägede lahingu ajal liikus idarinne kohati edasi kuni tuhat kilomeetrit.

Punaarmee ei suutnudki Sinimägesid vallutada. Sinimäed jäeti maha, kui Punaarmee ületas Emajõe ja oli oht sattuda piiramisrõngasse.

Punaarmee kiirel pealetungil poleks kuni 80 tuhat eestlast saanud põgeneda läände. Kui eestlased poleks saanud põgenema, siis poleks okupatsiooni ajal välisriikides mitte keegi saanud sealsetele rahvastele ja valitsustele pidevalt toonitada, et NSV Liit okupeeris ja annekteeris Eesti Vabariigi.  Kui väliseestlased poleks maailmas eesti asja ajanud ja eesti trummi tagunud, siis oleks maailm  laulva revolutsiooni ajal suhtunud eestlastesse nagu separatistidesse ja Eestil oleks puudunud suurriikide toetus. Niigi hurjutasid lääneriigid, et eestlased segavad Gorbatšovi perestroikat.

Sinimägede lahingu kohese kaotuse korral oleks Eesti täna heal juhul SRÜ riik, aga halvimal juhul oleks Eesti oblast.

Eesti rahvas ja riik on vaba tänu Sinimägede vabadusvõitlejatele mitte ainult Sinimägede lahingu raames. Vabadussõja ja Sinimägede vabadusvõitlejate eeskuju innustas  metsavendi meeleheitlikuks vastupanuks, vabadusvõitlejaid üleolekuks KGB-st ja kohtuprotsessidest, tervet eesti rahva osalema laulvas revolutsioonis.

Meenutame ühte  päeva, millal ilmnes, et vabadusvõitlejate eeskuju andis jõudu kogu eesti rahvale. Kui 1991 aasta putši ajal tulid Tallinnasse Pihkva dessantväe soomukid ja rahvas läks inimmüüridena kaitsma raadio- ja telemaja ning teletorni, siis Toompeal kuulutati välja taasiseseisvumine rahvas läks inimmüürina kaitsma vabadust. Toompeal toimunud istungi ajal ja inimmüüri mineku hetkel ei teadnud keegi, kas tullakse elusalt koju või mitte?

Enne neid sündmusi olid ju Kremli käsul toimunud pooleteise aasta jooksul tapatalgud Bakuus ja Tbilisis, Vilniuses ja Riias. Revolutsioonid Ungaris 1956 ja Tšehhoslovakkias 1968 uputati verre. Veel varem oli Stalin lasknud  tappa miljoneid.

Ometi olime valmis minema paljaste kätega tankide vastu. Me mõtlesime – eesti rahvas võitis Vabadussõja, eesti mehed tegid läbi Sinimägede lahingu – nüüd on meie kord. Kui Vabadussõda ja Sinimägede lahingut poleks olnud, poleks eestlased julgenud sammugi astuda.

1992 võitis Isamaa Riigikogu valimised loosungiga „plats puhtaks!“. Pärast Isamaa võitu oligi plats julgetest meestest täiesti puhas.

Riigijuhid justkui pelgasid kommunistidest kurjategijate vastutusele võtmist. Eestis algatati kriminaalasi küüditamiste suhtes 1995, ehk neli aastat pärast taasiseseisvumist. Küüditaja Arnold Meri asjaga venitati 14 aastat, et küüditaja jõuaks surra loomuliku surma ilma kohtuotsuseta.

Riigikogu mõistis kommunismi kuriteod hukka 2002, ehk siis alles 11 aastat pärast taasiseseisvumist. Kommunismi ohvrite memoriaali pole tänaseni ehitatud.

Argus pole ilmnenud mitte üksnes kommunistidest kurjategijate karistamata jätmistel, vaid vabadusvõitlejate tänamata jätmisel väärilise pensionilisaga, nende autasustamistel Vabariigi Presidentide poolt ja isegi  mälestuse riiklikul jäädvustamisel.

Vabadussõja veteranidele ja nende leskedele hakati pensionilisa maksma aastal 2000, ehk 9 aastat pärast taasiseseisvumist.

Vabadussõja Võidusammas rajati Tallinnas alles 18 aastat pärast taasiseseisvumist, aga siis oli viimane Vabadussõja veteran juba surnud. Venelased korraks köhatasid ja kribinal-krabinal muudeti risti südamikku, sest oo õudust!, sellel oli kujutatud Eestimaa Tartu rahu piirides.

Vabariigi presidendid on andnud ordeneid kümnetele endistele kommunistidele, aga mitte ühelegi Narva ja Sinimägede lahingute veteranile ordenit vapruse eest.

Tänamatus vabadusvõitluse veteranide suhtes ilmneb eriti eredalt Harald Nugiseksi puhul. Harald Nugiseksile omistati Narva lahingus näidatud ülima vapruse eest saksa armee kõrgeim autasu Raudristi Rüütlirist, taasiseseisvumise järgselt Reservohvitseride Kogu Kuldrist, Evangeelse  Luterliku Kiriku teeneterist, Eesti Rahva Tänumedal, aga presidentide poolt mitte ühtegi ordenit.

Loomulikult lasub tänamatus vabadusvõitlejate suhtes kõigi Riigikogu koosseisude saadikute ja Vabariigi Valitsuste ministrite südametunnistustel, kes on olnud võimul alates aastast 1992.

Sinimägede veteranide kaitseks on IRL liikmetest avalikult ainsana välja astunud Tarmo Kruusimäe.

Nii nagu Tarmo Kruusimäe 2011 aastal Sinimägede vabadusvõitlejate kokkutulekul lubas, et Riigikogu kuulutab Sinimägede veteranid vabadusvõitlejateks, nii ka 2012 aastal sündis.

Teistel poliitikutel polnud julgust Eesti eest seista ka siis, kui Eestil oli liitlane olemas.

Leedu nõudis Venemaalt okupatsiooni kahjude tasumist, aga tänaseks on see teema maas, sest eestlased ei julgenud leedukaid toetada.

Eestlased ei julgenud Kremliga isegi süütumatel teemadel läbirääkimisi pidada.

Kui Venemaal läks eelmisel aastal vaja piirilepingu ratifitseerimist ja eestlased läbirääkimiste laua taha kutsuti, siis eestlased tegid, mida Putin tahtis, aga hoidsid suu kinni, kuigi oli viimane aeg nõuda venelastelt ajaloolise õigluse taastamist. Tartu rahu rahulepinguga tagatud Tartu Ülikooli varade tagasitoomist Voronežist, Konstantin Pätsilt röövitud Presidendi ametiraha  väljaandmist Kremli relvapalatist, nöökimise lõpetamist põllumajandussaaduste eksportimisel Venemaale, jne. Eesti delegatsiooni liidrid lubasid, et nende punktide läbirääkimisteks tehakse eraldi ajakava, aga mis aastal, see jäeti targu ütlemata.

Viimaseks ehedaks russofoobia näiteks olid peaminister Taavi Rõivase ja välisministri Urmas Paeti aravõitu avaldused ja intervjuud pärast Malaisia lennuki allatulistamist. Nii Rõivas kui Paet hoidusid otseselt Venemaa süüdistamisest, heietades mitu päeva, et tulistajaks olid Ukraina separatistid. Heietasid isegi siis, kui meedia oli avaldanud ümberlükkamatud tõendid, et see oli separatistide kätetöö Venemaa sõjalisel toetusel. Alles pärast seda, kui Obama ja Cameron olid öelnud otse, mida nad mõtlesid Venemaast, tuli Rõivasel mokaotsast arvamus, et liitlastel on tõendeid.

Kui Sinimägedel oleks üles näidatud samasugust argust, siis oleks näidatud valget lippu kohe pärast esimest pauku ja poleks tänaseks enam Eesti riiki ega eesti rahvast.

Paranoilisest hirmust Venemaa ees pole ka Sinimägede vabadusvõitlejatele määratud väärilist pensionilisa..

Ma tegin Europarlamendi valimiste aeg ühele Riigikogu liikmele ettepaneku muuta pensioniseadust ja maksta Sinimägede veteranidest vabadusvõitlejatele pensionilisa vabadusvõitluse eest. Ta vastas, „me ei tohi anda Venemaale mitte ühtegi põhjust, et Eestit saaks süüdistada fašismis“.

Jäägu riigikogulase nimi siinkohal nimetamata ja poliitiliselt vastustamata, sest pärast vestlust lubas ta tunda huvi, kas ja kuidas siiski saaks pensioniseadust vastavalt muuta? Kas see oli ainult valimislubadus, seda näitab aeg.

Pärast ligi veerand sajandit kestnud finlandiseerumist eesti moodi lõi Eesti Vabariigi Valitsus selja sirgeks eile, 25.juulil, kui Vabariigi Valitsus arutas erakorralisel istungil Eesti seisukohta täiendavate piiravate meetmete kohta, mida Euroopa Liit plaanib kehtestada tulenevalt Venemaa tegevusest olukorra destabiliseerimisel Ukrainas.

Majandussanktsioonide rakendamine sõltub kõikidest Euroopa Liidu liikmesriikidest, teiste seas ka kahjuks ka Kremli poliitikat kaitsvatest riikidest ja konsensuse puudumisel võivad paljud sanktsioonid hoopis rakendamata jääda.

Kuid Eesti saaks iseseisva riigina tänada väärilise pensionilisaga Sinimägede vabadusvõitlejaid ja nende leski, võrdsustades vabadusvõitlejate ja leskede pensionilisad Vabadussõja veteranide ja leskede pensionilisadega. Lisaks sellele hakata toetama Leedut, et Venemaa maksaks kinni okupatsioonikahjud.

Poliitikutele, kes kardavad Venemaa süüdistusi fašismis meenutan, et. Kremlis toimunud Rahvasaadikute Kongressil suutsid eestlased tõestada, et NSV Liit okupeeris Eesti. Miks siis  vabadusvõitluse tõestamiseks enam julgust pole?

Loodame siis Tarmo Kruusimäele, et nii nagu ta jõudis koos aatekaaslastega Sinimägede veteranide kuulutamiseni vabadusvõitlejateks, nii jõuavad nad ka vabadusvõitlejate ja leskede eripenisonini, mis oleks võrdne Vabadussõja veteranide ja leskede eripensionitega.

Tagasi üles