Siim Veskimees.

FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis Tallinna probleemidest rääkides, et kõik seisab paigal ja laguneb ning midagi olulist ehitati viimati – küll kiirustades ja natuke ülejala – Moskva olümpiamängudeks.

Suvi on aeg, mida ei taha kuidagi veeta heitgaasises kivilabürindis. Meie maa on meil kahjuks käes koefitsendiga 0,3 – ülejäänud aja pole see elamiskõlblik – ja kuidagi eriti teravalt torkab just suvel Tallinna sisse sõites silma selle paiga absurdsus. Et seda tunnet adekvaatselt edasi anda, näen ma alati vaimusilmas linnapiiril hiigelsuurt hoiatustahvlit: «Ettevaatust! Te sisenete katastroofitsooni!» ja selleks, et kõige paremini edasi anda katastroofi olemust, sobib selle alla Keskerakonna valimisplakat praeguse linnapea pildiga.

Me ei saa üle ega ümber faktist, et Tallinna linnastus elab kolmandik Eesti elanikkonnast ja majanduslikus mõttes on selle tähtsus kõvasti üle poole. Tallinn pole maailma mastaabis mingi suurlinn, ent Eesti-suuruse riigi jaoks on see selgelt ülepaisunud. Nõukogude Liidule sobis piki Balti mere rannikut kulgev suurte sadama- ja tööstuslinnade vöö. Seda riiki koos tema ambitsioonidega ei ole juba peaaegu veerand sajandit. Viimane aeg on hakata Tallinna arengut sihipäraselt suunama Eesti Vabariigi huvidest lähtudes. Meil ei ole enam ammu Moskvale alluvat sõjatööstuskompleksi, meil ei ole lennuvälju, kust saaksid startida USAd aatomipommitama suunduvad lennukid, meil ei ole Moskva-Leningradi strateegilise õhukaitse üksusi ja meil ei ole põlisrahva hävitamise kava, mille üks komponente oli igati toetatud ja soositud migratsioon. Võib ju vaielda, kuipalju sõjaväe huvid Tallinna arengut otseselt puudutasid, ent kaudselt kindlasti, sest nii linna kui tegelikult kogu riiki arendati praegustest väga erinevatest paradigmadest lähtudes.

Meel läheb eriti kurvaks siis, kui võrrelda Tallinna siinsamas kõrval asuvate Põhjamaade linnadega. Kõik seisab paigal ja laguneb, midagi olulist ehitati viimati – küll kiirustades ja natuke ülejala – Moskva olümpiamängudeks.

Võtame näiteks liikluse, kui kõigile silmahakkava – see mõistusevastane asfaldispageti, mis Järvevana tee kanti ehitati, on muidugi parem, kui mitte midagi, aga niikaua, kui kesklinna kerkib järjest tihedamalt inetuid plekist kolakaid, mis sealset elukeskkonda aina elamiskõlbmatumaks muudavad, tähendab raha matmine asfalti ainult ummiku liigutamist teise kohta. Loodetavasti pole vaja pikalt selgitada, et lahendus pole hästi tihedalt mitmetasandilisi laiu teid, milleks meil niikuinii raha ei ole, eriti kui arvestada, et kõrvaltänavatele ringi peale tegemiseks kulub praeguse eelarve juures 40 aastat.

Kui me liiklusprobleeme päriselt ka lahendada tahaksime, tuleb alustada depressioonitekitavatest faktidest, alates sellest, et Tallinna trammi areng lõppes 60 aastat tagasi ja seni pole selles osas midagi muutumas, samas kui kõik arenenud maailma linnad, isegi Tartu-suuruste linnapoegadeni välja, arendavad trammi- ja kergraudteevõrke. Teemaasetus on aktuaalne ka selle poolest, et sügisest tulevad uued trammid, kummatigi asetagem see õigesse perspektiivi – remonditakse avariiohtlikuks muutunud teelõik ja nihverdati paar uut korralikku trammi; maailm on edasi liikunud, teistsuguseid enam polegi. Kas praegu elavatest inimestest keegi jõuab ära oodata Lennujaama haru? Aga Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe liinid? Selle viimase jaoks on peaaegu kõik olemas ja ei pea geenius olema, et aru saada lahenduse eelistest, kui vaid korraks vaadata sealtpoolt kesklinna suunas jõnkslevat tossukottide rivi. Aga jah, need lahendused tasuvad ära pika aja peale, kohe täna on lihtsam paar Skandinaaviast odavalt saadud risu roopassesõidetud asfaldisongermaale lisaks toppida.

Või võtame ummikute teise külje – kus toimuvad need altkäemaksuoksjonid, kus arendajad saavad loa keset normaalset elukeskkonda käkerdada mingi peletis, mis kogu ümbruskonna väärtuse alla tõmbab? Kust üldse tuleb see inimvihkajalik mõte, et tühi plats linnas on teenimisvõimalus, mis tuleb kiiresti täis teha? Teatud mõttes võib ju mõista küünilist kinnisvaraarendajat, kes laseb kõrges kaares lähikonna elanikele – seda enam, et ta teab, et kui tema seda ei tee, teeb järgmine –, kuid kuidas on läinud nii, et linnavalitsus, mis peaks linna arendama nii, et inimestel on seal hea olla, teeb seda, mida ta täna teeb?

Kust tulevad inimesed, kes arvavad, et jalgrattatee ongi see, kui tõmmatakse maha paar valget joont, mis paremal juhul ei vii kuhugi, halvemal aga lõppevad trepi või seinaga? Tallinna vanalinn hingab kruiisilaevade rütmis ja tavalisel tallinlasel on sinna järjest vähem asja – kas see on kusagil kokku lepitud teadlik poliitika või lihtsalt läheb nii? Kas keegi pole jälle mingi vale kohaga mõelnud, kui äärelinna tehnopargis on ainus tasuta parkimise võimalus kaubanduskeskuse ees?

Seda loetelu võiks tegelikult lõputult jätkata ja seda on tehtud ka enne mind. On loetletud valupunkte, toodud asjalikke näiteid ja põhjalikult tõestatud, kuidas paremini saaks. See ei aita. Me tegelikult kõik teame, mis siin valesti on, kuid lubatagu see asju õigete nimedega nimetades välja öelda.

Tallinnas on ökonoomse vastutustundega kodanike ja võõramaalaste häälte najal võimul valitsus, mille tegevuses on väga raske leida kokkupuutepunkte Eesti ja eestluse huvidega. Linn on muutunud vähkkasvajaks, see paisub mujalt elujõudu ära tõmmates, ise jõuetult lagunedes. Minul isiklikult on tallinlasena tunne, et pean vabandama, kuna linn on muutunud Eesti häbiks ja meie rahva tulevikulootuste lüüasaamise sümboliks. See on katse üles ehitada tükikest Nõukogude Liitu, kehastunud stagnatsioon ristatuna Hruštšovi unistusega tasuta ühistranspordist.

Kui üldse tahame teha midagi reaalset põhiseaduse preambulis sätestatud Eesti rahva kestmise tagamiseks, tuleb selline Tallinn likvideerida.

Kuidas seda teha?

Esimeseks tuleb puudutama üht tundlikku teemat. Vast kõige selgema pildi sellest, mis valesti on, saab möödunudsügiseste kohalike omavalitsuste valimiste kulgu üle vaadates – eelhääletuse tulemused olid täiesti normaalsed, Keskerakonna toetus oli veerandi ligi. Siis hakkasid saabuma teatud valimisringkondade hääled... Kurat, kui halb tunne see oli! Haritud eestlased võivad ju irvitada, et vähe sellest, et me ei tunne kedagi, kes Keskerakonna poolt hääletaks, me ei tunne isegi kedagi, kes tunneks kedagi, kes Keskerakonna poolt hääletaks, aga see on silmade sulgemine tõsiasjade ees. Need inimesed on siinsamas, otse meie kõrval.

Kes nad on? Näiteks pensionärid, kelle hind on paarkümmend eurot ja «personaalne» sünnipäevakaart. Tean ka mõnda, keda tõesti ei suuda nimetada teisiti kui vastutustundetuks karjeristiks või elukaugeks veidrikuks. Mõni on inimesena päris huvitav ja lõpuks on meil arvamuste vabadus. Normaalses ühiskonnas on alati opositsioon ja on alati ka neid, kes soovivad selle ühiskonna hävingut. Mulle on räägitud, et väljaspool Tallinna olla ka Keskerakonnas toredaid, tarku ja vastutustundlikke inimesi. Ei tea, ehk ongi...

On olemas selline asi nagu stagneeruv iseseisvus. Tavaliselt tuuakse näiteks Iirimaa, kus aastakümneid jooksis parlamendis joon mitte sisulistest küsimustest lähtudes, vaid Iirimaa taasühendamise pooldajate ja olukorraga leppijate vahel, ja nii nad seal sõnelesid selle üle, selle asemel, et riiki arendada. Me oleme siin sarnases hädas, parlamendierakonnad teevad veidraid liite, et vältida endise okupatsioonivõimu suhtes sõbralike jõudude võimulepääsu. Jah, me oleme rinderiik ja meil on tugev sisevaenlane. Isegi nii võimas, et on pealinnas võimul.

Kogu meie valimissüsteem sai 1990. aastate alguses kokku pandud muuhulgas ka selle mõttega, et takistada ühe teatud poliitiku võimulepääsu, kellega oleme siin juba terve põlvkonna hädas olnud. Kaua võib? Ehk raiuks selle Gordioni sõlme lõpuks läbi?

Selleks peab olema julgust muuta paari seadust

Peaksime suhtuma kriitilisemalt sooja keha demokraatiasse (st hääletada saavad kõik, kes kuuluvad dokumentide põhjal inimliiki, suudavad säilitada kehatemperatuuri ja juhtuvad kohal olema). See on demokraatia karikatuur, sest sel puudub üks mõistuspärase inimelukorralduse hädavajalik tunnus – vastutus oma tegude, antud juhul antud hääle eest. Ma ei tea, mida teha nendega, kes pole füüsiliselt võimelised ette nägema oma tegude tagajärgi. Ehk polegi muud teed, kui veel räigem populism, veel karjuvamad valimisplakatid, veel tüütum valede laviin, veel suurem vahtplastist transformer? Vastik ja piinlik normaalsete inimeste ees, aga mis teha...

Küll aga on selge, mida tuleb teha Vene okupatsiooni ajal siia eestluse hävitamiseks siirdatud migrantidega, kellel on nüüdseks olnud terve põlvkonna jagu aega endas selgusele jõuda. Võib-olla on just nüüd, Ukraina sündmuste valguses õige hetk kutsuda kõiki Eestis elavaid inimesi vaatama peeglisse ja küsima endalt, millist tulevikku nad tahavad?

Me peaksime mõistlikkuse piires vastu tulema neile, kes soovivad Eesti Vabariigi kodanikeks saada. Kõige tähtsam on lojaalsus. Me oleme rahvusriik ja mõeldamatu on loobuda keelenõudest, küll aga võiks siin üles näidata pragmaatilist suhtumist. Muide, mis te arvate, kui suur osa kodanikke ikkagi keele ja ajaloo eksami ära teeksid? Pooled? Me tahame siia meelitada etnilisi eestlasi kogu maailmast, muidu andekaid inimesi ja ka lihtsalt Eesti ja eestlusega seotud inimesi, lisaks peaksime vaatlema kogu olukorda ka Euroopa Liidu kontekstis. Näiteks topeltkodakondsuse suhtes võiksime käituda pragmaatiliselt, teise kodakondsusena on Eesti kodanikel keelatud omada vaenulike riikide kodakondsust. See viimane nimekiri ei ole ju pikk, oluline on vaid üks rida – Venemaa.

Me võime vaidlema jäädagi selle üle, kas me oleme piisavalt vastu tulnud siin elavatele vähemustele, küll aga oleks viimane aeg muuta suhtumist ja asetada küsimus nii, et kui siin elav inimene ei ole aastakümnete jooksul soovinud oma saatust siduda Eesti Vabariigi ja Euroopa Liiduga, ei näe me ka põhjust kuulda võtta tema arvamust kohaliku elu korraldamisel.

Vaadake, küsimus ei ole siin vastandumises või kellegi õiguste piiramises. Õigused, muide, on alati seotud kohustustega. Me ei tohi karta Vene propagandat – tegelikult tuleks kaasa aidata Putini kampaaniale venemeelsetele Vene kodakondsus anda, siis on võimalik aktiivsetelt vastastelt elamisluba ära võtta ja nad Eestist välja saata –, meil ei ole mingit põhjust karta selgitada oma seisukohti Euroopas ja olgem realistid – mingeid rahutusi ei tule, kui me oleme asjad õigesti korraldanud. Suurem osa siin elavatest muukeelsetest ei ole kaugeltki aktiivsed vaenlased, nad on täiesti mõistlikud inimesed.

Teiseks, Tallinn tuleb tükkideks lõhkuda

Hoidun sõna võtmast elukorralduse kohta mujal Eestis, ma ei tea, kuidas oleks õigem haldusreform läbi viia. Küll aga tean, mida teha Tallinnaga. Me vajame pealinnaregiooniseadust; selline on olemas paljudes riikides, kõige lähemal Soomes. Selline seadus muide välistab juba olemuslikult sellised sigadused, et naabervaldade elanikele ei laiene Tallinna soodustused. Tallinn tuleb jagada 5-8 loogiliseks tükiks, Harjumaa 3-4, iga tükk oleks suhteliselt autonoomne ja nende juhtidest moodustuks pealinnanõukogu.

Võimalik, et aitab ainult sellest ja meil polegi vaja valimisseadust puudutada – võimalik, et see on ainult õiglane, et Savisaar on Lasnamäe linnapea (ka lasnamäelaste suhtes). Võimalik, et ka Kopli linnapeaks saab mõni pooletoobal, aga ülejäänud linnas elavad ikka ju suhteliselt normaalsed inimesed, eks ole.

Me ei lahenda sellega Tallinna kui suurima tõmbekeskuse probleemi, maapiirkondade tühjenemine on hoopis omaette teema. Ma ei tea, kas me ikka oleme enam metsarahvas, kes loodusega hästi läbi saab, võib-olla on Tallinna kasv ka tulevikus paratamatus, aga asi on kindlasti paigast ära, kui meil on põhja paekaldal üks linnapeletis ja kusagil Pärnumaa metsades uluvad ainult hundid, viimased viinaninadest vanatoid ja Kivisildnik kuu poole...

Kuid nii ehk õnnestub sellele tegelikult juba kolmveerand sajandit (II maailmasõja algusest) kestnud jamale joon alla tõmmata ja Tallinn saab endale päris linnavalitsuse. Päris linnavalitsuse all tuleb mõista inimesi, kel on teadmised, visioon ja vastutustunne, kes vabana omakasust ja hetkepopulaarsusest juhivad linna mõttega, et see peab ka aastakümnete ja -sadade pärast elatav olema.

Seda Augeiase tallide puhastamist, mis siis ees seisab, kadestada ei saa. Praegust linnavalitsust ja -juhtimist vaadates tunduvad need mõtted küll sama kohatud, kui unistus iseseisvusest 1980-ndate alguses, kuid dum spiro, spero.