Kari Käsper: head aega, haletsus!

Kari Käsper Foto: Erakogu

Kari Käsper kirjutab värskes Sirbis, et inimeste arusaamas sellest, mis on puue, on üle maailma toimumas revolutsioon.

Puude või kroonilise haigusega inimeste inimõigusi kaitstes saab nende olukorda palju paremaks muuta. Selle revolutsiooni peamine vahend on puuetega inimeste õiguste konventsioon, mille ka Eesti kaks aastat tagasi lõpuks ratifitseeris.(1)

Varem nähti probleemi puudega inimeses: teatud funktsiooni puudumise tõttu ei osale ta ühiskonnas nagu teised. Liikumispuudega inimene ei käi tööl, poes või trennis, sest ta ei saa trepist üles ja alla; nägemispuudega inimene ei loe üüriarvet või kooliõpikuid, sest ta ei näe; kuulmispuudega inimene ei osale seminaridel, sest ta ei kuule; vaimupuudega inimene ei kuula uudiseid, sest ta ei mõista keerulist teksti. Puue on sellise arusaama kohaselt indiviidi probleem ning kuni me ei suuda seda inimest «terveks» ravida või abivahendite abil «normaalseks» muuta, ei saagi see indiviid täisväärtuslikult ühiskonnas osaleda. Puudega inimene peab ise muutuma (või siis peab ühiskond teda muutma), et ta sobiks sellisesse ühiskonda, mis on loodud puudeta inimeste poolt ja jaoks.

Peamine tähelepanu on sellisel juhul meditsiinil ja igasugustel abivahenditel, et puudega inimene oleks võimalikult «normaalne». Tervishoiukeskse lähenemise korral ei vaadata puudega inimeste probleeme terviklikult, vaid keskendutakse üksnes ravile ja rehabilitatsioonile, puudega inimese parandamisele, selle asemel et tagada inimesele võimalus elada täisväärtuslikku ja iseseisvat elu ka juhul, kui tal on puue. Isegi kui abivahendid ja meditsiin on eriti mõjusad, ei saa sageli puudega inimesest päris «normaalset» teha: ratastoolikasutaja ei saa trepist üles ja juhtkoer ei oska ka tulevikus lugeda silte kaupade peal toidupoes. See lahendus on seega poolik: puudega inimene ei saa selle käsitluse kohaselt kunagi teistega võrdne ollagi, sest ta pole nagu teised.

Eraldamine pole lahendus

Arusaama, kus kesksel kohal on haletsus, tulemus on olnud puudega inimeste eraldamine ühiskonnast. Puudega ja puudeta inimesed elavad omaette paralleelmaailmades, nagu eestlased ja venelased Eestis. Nagu venelasedki on puudega inimesed kui vähemus jäetud unarusse, mis on kaasa toonud eriti õõvastavaid inimõiguste rikkumisi, nagu Eesti Patsientide Esindusühing on kirjeldanud näiteks hooldushaiglates toimuvat.

Eraldamine ühiskonnast algab sageli varases eas: puudega lapsed ei õpi tihti teistega koos tavakoolis. Juba varakult sisendatakse puudega inimestele, et nad ei pea püüdlema kuigi kõrgele. Segregatsioon hariduses on tähendanud ka diskrimineerimist tööturul, mistõttu on küllalt levinud arvamus, et puudega inimesed ei saa töötada teistega koos avatud tööturul. Ja isegi kui osa neist saab avatud tööturul tööle, tehakse sellist tööd, mille eest ei maksta palju raha. Seetõttu on puue ja vaesus omavahel seotud: puudega inimesed peavad elatuma toetustest ja abirahadest ning sõltuma sugulaste, sõprade ja ametnike hoolitsusest. Aga see ei pea niimoodi olema.

Parem kui traditsiooniline lähenemine puudele on inimõigustel põhinev arusaam, mille lähtekoht on hoopis teistsugune. See põhineb arusaamal puudest kui sotsiaalsest konstruktsioonist, millel pole füüsiliste või vaimsete funktsioonide vaegusega kuigi palju ühist. Inimõigustel põhineva lähenemise kohaselt pole puue kinni inimeses, vaid on ühiskonna probleem. Katki pole mitte inimene, vaid ühiskond. Puudega inimeste osalemist ühiskonnas takistab ühiskonnakorraldus. Sotsiaalsed tavad ja ühiskonnanormid on need, mis hoiavad puudega inimesi tagasi ja takistavad neid ühiskonnas täisväärtuslikult osalemast.

Seega on takistused väljaspool inimest: liikumispuudega inimesed ei saa minna trenni, poodi ja tööle, sest sinna pole hoone omanik või rentnik ehitanud invalifti või kaldteed, pole kohandanud töökohta; kuulmispuudega inimene ei saa seminaril osaleda, sest seminari korraldaja on otsustanud jätta tellimata viipekeele tõlgi; nägemispuudega inimene ei saa lugeda üüriarvet või õpikut, sest arve välistaja või õpiku kirjastaja pole seda kättesaadavaks teinud alternatiivses formaadis; vaimupuudega inimene ei saa uudistest aru, sest neid ei pakuta alternatiivina lihtsas keeles.

Inimõigustel põhinev arusaam tähendab seega lõppu puudega inimestele eraldatusele. See tähendab, et puudega ja puudeta inimesed on sama väärtuslikud: muutma peab hoopis ühiskonda, et see võimaldaks vaegustega inimestel olla teistega võrdne. Ühiskond peab muutma oma hoiakuid, sest need takistavad võrdse kohtlemise saavutamist.

Muuta tuleb mõttelaadi

Puudega inimestest kui diskrimineeritud rühmast räägitakse vähem kui teistest. Seksism, rassism ja homofoobia on nähtused, mida ühiskond on hakanud üha enam hukka mõistma. Ent siiski tundub olevat aktsepteeritav suhtuda puudega inimestesse kui teisejärgulistesse, kes ei vääri ühiskonna võrdse liikme staatust.

2011. aasta lõpus panime «Erinevus rikastab» kampaania raames üles välimeediaplakatid, kus kujutasime puudega inimesi, rõhutades nende puuet meelega, sest ühiskonnas oli sellest rääkimine tabu.(2) See oli paljudele šokeeriv, ka mitmetele puudega inimeste lähedastele, sest panime nad vastamisi ühiskonna suhtumisega puuetega inimestesse. Ajakirjanik kirjutas «inetult moondunud lapse näost» ja lapsevanemad kritiseerisid, et puudega lapsi on kujutatud hirmutavatena.

Mõttelaadi muutus eeldab seega paljude asjade teistmoodi korraldamist, ressursse ja investeeringuid inimestesse. See võtab kaua aega. Aga nende muutusteta ei saa tagada, et puudega inimeste inimõigused oleksid kaitstud võrdselt kõigi teiste inimeste inimõigustega.

Eleanor Roosevelt ütles 1958. aastal tänapäevaste inimõiguste kohta järgmised sõnad: «Kust üleüldse universaalsed inimõigused algavad? Väikestest kohtadest kodu lähedal – nii lähedal ja nii väikestest, et neid ei ole maailmakaartidel nähagi. Aga siiski on see üksikisiku maailm; tema ümbrus, kus ta elab; tema kool või kõrgkool, kus ta õpib; tehas, talu või kontor, kus ta töötab. Need on kohad, kus iga mees, naine ja laps nõuab diskrimineerimiseta võrdset õigust, võrdseid võimalusi, võrdset väärikust. Kui neil õigustel ei ole tähendust seal, pole neil suurt tähendust kusagil. Ilma kodanike ühiste pingutusteta kaitsta neid õigusi kodu lähedal ei tasu meil loota nende edenemisele maailmas laiemalt.»(3)

Inimõigustel ei ole väärtust, kui need elus ei toimi, kui need ei laiene igaühele, olenemata tema rahakoti paksusest või staatusest, kui need ei laiene puudega inimestele. Inimõiguste väärtustamine on võimas relv, et võidelda ebaõigluse vastu, et võidelda oma õiguste eest ja kaitsta ja edendada ühiskonda. Aga miks pole 1948. aastast saadik kehtiv ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, hilisemad üldised konventsioonid ja seadused, sealhulgas Eesti põhiseadus siiski kaitsnud kõigi inimeste inimõigusi võrdselt, miks on puudega inimesed jäänud mõjusa kaitseta?

Selleks, et inimõigused ei jääks vaid sõnakõlksuks, peavad õiguste subjektid (puudega inimesed) olema oma õigustest mitte ainult teadlikud, vaid ka valmis ise oma õigusi nõudma. See tähendab, et puudega inimesed peavad olema hästi organiseeritud, teadlikud ja valmis minema kas või kohtusse, et oma õigusi kaitsta. Takistused on nende jaoks suuremad kui teiste jaoks, aga loodetavasti näeme ka Eestis puudega inimesi oma õiguste eest välja astumas.

Vähemus paljude seas

Inimesed, kellel on puue, ei ole üksi. Neid ühiskonnagruppe, keda on peetud teistest halvemaks või vähem väärtuslikuks, keda seetõttu on diskrimineeritud ja kes seetõttu on pidanud kannatama, on puudega inimeste kõrval ka teisi. Naised on läbi ajaloo pidanud taluma ebavõrdsust ja vägivalda, mis ümbritseb meid siiani. Sooline palgalõhe on vaid väike näide kõige selle kohta, mis on valesti. Tänu feministide ja teiste panusele on olukord tasapisi muutumas, aga palju tööd on veel ees, et ühiskond oleks sooliselt võrdõiguslik. Ajalooliselt tugevalt juurdunud patriarhaalne mõttelaad ja sotsiaalne praktika ei muutu üleöö.

Erinevate rassiteooriate järgi klassifitseerisid paljud veel vähem kui sada aastat tagasi inimesi väärtuslikeks ja vähem väärtuslikeks. Holokaust on jääv meeldetuletus kogu inimkonnale, kuhu ebaratsionaalne inimeste grupi vihkamine võib viia. Nüüd teame, et erinevaid rasse kui selliseid pole olemas, on ainult üks rass: inimrass. Aga kogu ajaloolisest kogemusest hoolimata levib võõraviha ja rassism ikka veel, kahjuks ka Eestis, kui vaadata kas või andmeid selle kohta, keda Eesti inimesed soovivad näha Eestist varjupaika otsimas, või kui keeruline on aktsepteerida eestivenelasi Eesti riigi täieõiguslike ja täisväärtuslike kodanikena, kellel on õigus oma arvamusele ja identiteedile.

Lesbid, geid, biseksuaalsed ja transsoolised inimesed on Eestis ja kogu maailmas samasugused inimesed nagu kõik teised ning väärivad samu inimõigusi. Täna käib ühiskonnas arutelu kooseluseaduse üle. Parlamendierakond IRL ja mõned usuringkonnad on tugevalt selle vastu, sest ei taha tunnistada, et seksuaalne orientatsioon on osa inimese identiteedist, mille alusel ei tohi diskrimineerida. Kõik need võitlused ja olukorrad on erinevad, aga nende gruppide puhul on ühiseks nimetajaks potentsiaal oma õiguste eest välja astuda ning olemasolevat olukorda muuta läbi inimõiguste kaitse. See pole lihtne, eriti kui seistakse eraldi ainult oma asja eest.

Teised vähemused võivad olla siin puudega inimestele heaks liitlaseks, seda enam, et ka puudega inimeste seas on nii mehi kui naisi, eestlasi ja venelasi, noori ja vanu, geisid ja lesbisid. Kõik inimesed võidavad sellest, kui ühiskond kohtleb kõiki oma liikmeid võrdselt. Eraldi on vähemused ühiskonnas vähemuses, aga kui vähemused ühendavad võrdse kohtlemise nimel jõud, saab neist enamus või vähemalt saab nende hääl topelttugevaks. Suuri edusamme inimõiguste vallas on sageli just nii tehtud.

Puudega inimeste eraldatus pole ka majanduslikult mõttekas, nagu tundub lõpuks aru saavat ka riik, sest töövõimereformi puhul on just puudega inimeste lõimimine olnud oluline argument. Paraku tundub, et töövõimereformi fassaadi tagant vaatab vastu seesama vananenud arusaam, et reformi fookuses on puudega inimene, keda valesti üles ehitatud toetussüsteem on harjutanud mitte töötama, vaid teistest sõltuma. Olukorras, kus kogu ülejäänud ühiskonnakorraldus on haridusest alates üles ehitatud puudega inimeste võrdse kohtlemise mõttes vaenulikult, on see lihtsalt õige asja totaalselt valesti tegemine, nagu Eestis üldiselt tavaks on saanud. Töövõimereform seab fookusesse puudega inimese ja tema võimekuse tööd teha, samal ajal kui tähtsam peaks olema mõelda sellele, milline on ühiskonna võimekus puudega inimesele tasuvat ja väärilist tööd pakkuda. Töövõimereformist palju rohkem oleks vaja kaasava tööturu reformi, mitte-diskrimineeriva tööandja reformi, salliva ühiskonna reformi.

See tähendab ühest küljest, et puudega inimesed peavad saama teadlikumaks oma inimõigustest ning hakkama neid aktiivsemalt nõudma. Loodetavasti ei jäänud meeleavaldus Toompeal töövõimereformi osas viimaseks ning kõigil puudega inimeste organisatsioonidel jätkub meelekindlust ja julgust riigi või kohaliku omavalitsuse survest hoolimata kasutada kõiki vahendeid, et esindatavate inimõigusi kaitsta. Mureküsimus on puudega inimeste organisatsioonide liigne sõltuvus poliitilisest ja riigi või kohaliku omavalitsuse rahastusest. Samuti on raske aktiveerida oma õiguste eest seisma neid, kes on lapsest saadik harjunud teistest sõltuma, mitte ise otsustama oma elu üle.

Ka avalikus diskussioonis käsitletakse tavaliselt puudega inimesi kui objekti, mitte võrdsete õigustega kaaskodanikke. Puudega inimeste eestkõnelejad ei ole ise puudega inimesed ning see süvendab objektina kohtlemist veelgi. Pealegi näeb Eesti aegunud õiguslik käsitlus ikka veel ette teatud liiki puudega inimeste teovõime piiramist: kuidas saab oma inimõiguste eest seista keegi, kelle juriidiline teovõime on piiratud? Eelkõige puudutab see vaimse puudega inimesi, aga ka teistel on sageli raske oma häält kuuldavaks teha.

Kodanikuühiskonna ehitamisele suunatud EMSL on järjepidevalt ignoreerinud puudega inimesi nii koolituste kui ka kaasamisürituste läbiviimisel. Nii viimatine EMSLi kevadkool kui ka üldkoosolek peeti kohas, kuhu puudega inimesed ei pääse. Kodanikuühiskonna vedurite kontor Telliskivi loomelinnakus pole samuti puudega kodanikuaktivistile mõeldud. Arvamusfestivali kodulehel pole puudega inimeste ligipääsetavuse kohta sõnagi. Iga selletaoline üritus või seminar, kus puudega inimestele pole mõeldud, taastoodab segregatsiooni ja marginaliseerib neid, selle asemel et kaasata ja võimestada.

Puudega inimeste inimõiguste kaitse tähendab aga ka tööd kogu ühiskonnaga, et nad teaksid oma kohustusi ning oskaksid neid täita. Võrdsete võimaluste arengukava ja selle alla kuuluv puudega inimeste õiguste arengukava on õiged sammud, aga need on tehtud liiga hilja ning tunduvad olema sisustatud siiski vana lähenemise keskselt: fookuses on puudega inimese parandamine, selmet parandada ühiskonda. See tähendab tööandjatega, et nad tajuksid, et puudega inimese diskrimineerimine on samasugune õigusrikkumine kui iga teinegi ning et sellele järgneb varem või hiljem ka karistus.

Kohustuste kandjate hulk on palju laiem kui vaid tööandjad, nende hulka kuuluvad ka kultuuri loojad ja esitlejad. Pariisis Museé du Quai Branly muuseumi USA keskosa põliselanike kultuuri tutvustaval näitusel olid vaegnägijatele 3D-printeriga loodud kunstiesemete täpsed koopiad, mida paluti kõigil katsuda. Kui suur osa Eesti kultuurist ja kultuuriüritustest on praegu puudega inimestele kättesaamatu?

Hoobasid, kuidas kohustuste kandjatele nende kohustusi meelde tuletada, on mitmeid, alates lihtsatest asjadest nagu garanteeritud töövestlusest värbamisel kuni kohustuslike kvootideni, mida võiksid kõigepealt rakendada riigiasutustest tööandjad ja need erasektori ettevõtted, kes soovivad osaleda riigihankes. Ehitiste ligipääsetavuse reeglid peavad hakkama ka tegelikus elus maksma jne, jne. Kuidas siis jõuda selleni, et puudega inimeste inimõigused omaksid igapäevaelus kaalu ja ka ühiskond oleks igat moodi edukam? Puuetega inimeste õiguste kaitse konventsioon, mille Eesti on ratifitseerinud paar aastat tagasi, on meile selles osas juhiseks ning loomisel puudega inimeste õiguste kaitse komitee aitab konventsiooni ellu rakendada, valvates selle üle, et elu oleks konventsiooniga kooskõlas. Konventsiooni mõte on tuua käibesse uus paradigma, puude sotsiaalne käsitlus. See tähendab, et tuleb teha tööd puudega inimestega: suurendada nende õigusteadlikkust ja toetada neid oma õiguste kaitseks väljaastumisel. See tähendab ka tööd kogu ühiskonnaga, et igaüks teaks oma kohustusi ning oskaks neid täita. Igaüks peab pingutama, aga mitte puudega inimeste pärast, vaid meie kõigi pärast.

Eestis on praegu paljudel hea elada. Aga palju parem on Eestis elada siis, kui kõigil on Eestis hea elada, sealhulgas neil inimestel, kellel on juhtumisi mõni puue.

1 Paul Harpur, Embracing the new disability rights paradigm: the importance of the Convention on the Rights of Persons with Disabilities. – Disability & Society 2012, vol 27, nr 1, lk 1–14

2 http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/reklaamid-solvavad-puuetega-laste-vanemaid.d?id=63303776

3 Eleanor Roosevelt, In Our Hands. 1958. aastal inimõiguste ülddeklaratsiooni 10. aastapäeva puhul peetud kõne.