Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)
/nginx/o/2014/07/25/3232557t1h8583.jpg)
Järjekordne epee-teemant on briljandiks lihvitud. Kui mullu lõi särama vehklemise mõistes verinoor, 21-aastane Julia Beljajeva, siis nüüd, Kaasanis lõppenud maailmameistrivõistlustel tõusis pjedestaalile tema eakaaslane Erika Kirpu, kes sai kaela pronksmedali ning aitas paar päeva hiljem Eesti naiskonna hõbedale.
Vehklemisrajal toimuv – valges kostüümis hõljuv neidis, torkamas mõõgaga elegantselt vastast – ja hilisem kaunis naeratus pjedestaalil on klantspilt, millel pole tegelikkusega suurt pistmist. Tegelikkust saab näha umbses ja päikesest tulikuumaks köetud Mustamäe vehklemissaalis, kus tehakse ränka tööd.
Päevast päeva, tunde ja tunde. Meie epeepiigasid on treenerid pisikesest peale kasvatanud rügajateks ja võitjateks. Tiitlivõistlustel ei käida osalemas, sest vehklejate mõistes on medalite jäämine tõeline jama.