Julgelt isa varjust välja

Tiina Ansip Foto: A.Peegel

Tiina Ansip oli suures lehetoimetuses pealtnäha vaiksemaid töötajaid. Seetõttu ka märkamatumaid. Ajas oma rida ja et asjad suure ajalehe tasuta jagatavates sõsarlehtedes tundusid toimivat, jäi talle see luksus – olla suurest masinavärgist justkui omaette. Kõrvaltvaatajale tundus see sümpaatne.

Seda enam, et kõik, kes me toonases Eesti Päevalehes töötasime, teadsime une pealt – tegelikult on ta peaminister Andrus Ansipi tütar. Sellest valjult rääkimine tundus kuidagi sobimatu, võinuks inimest solvata. See oli kümme aastat tagasi. Nüüd saab temast ootamatult valitsuse kommunikatsioonijuht.

Ei pea olema selgeltnägija, et ennustada ajalehepealkirju, kui Tallinnas juhtuks nii, et pärast Edgar Savisaare võimult taandumist saaks Keskerakonna valitsetavas pealinna valitsusaparaadis juhtiva positsiooni näiteks tema tütar, Oxfordi ülikooli haridusega Rosina.

Nii mõnigi küsis sel nädalal, kas see on ikka okei, kui luges uudist, et Tiina Ansip läheb palgatööle kõrgele ametikohale valitsuse juures. Miks aga suhtus meedia Tiina Ansipi uude ametisse pealtnäha tagasihoidlikult? Kuhu jäid artiklid stiilis «Isa tegi tütrele kõrge koha»? Et asjad suures poliitikas ei pea mitte ainult õiged olema, vaid seda ka näima?

Võib-olla, ma toonitan, võib-olla jäid need pealkirjad olemata seepärast, et kommunikatsioonis peaks Tiina Ansip ka päriselt pädev olema. Lõppude lõpuks on ta ju Balti juhtiva valitsussuhete nõustaja Meta Advisory Groupi vanemkonsultant Eestis.

Firma üks omanikke, Res Publica looja ja ideoloog Ott Lumi vaevalt et rõõmustas, kui kuulis uudist, et tema firma üks visiitkaarte – ikkagi Euroopa rekordstaažiga peaministri tütar – läheb avalikku sektorisse.

See, kuidas peaminister Taavi Rõivase büroo Tiina Ansipini üldse jõudis, on muidugi omaette lugu. Süüdi on selles nurjunud konkurss valitsuse kommunikatsioonibüroo juhi ametikohale. Nurjus konkurss aga seetõttu, et keegi nii väga ei tahtnudki seda pealtnäha uhket ametiposti. Miks? See töö on ajutine. Seniks, kuni pressišeff Inga Bowden on lapsepuhkusel. Prognoositavalt aastane tööleping ei ole kellelegi väga ahvatlev.

Nii polnud üllatav, et konkursile tuli vaid kolm kandidaati. Ning kui konkursi arvatav favoriit, riigisektoris libedalt PR-karjääri teinud kandidaat vestlusvoorus ootamatult läbi kukkus, pidigi konkursi nurjunuks kuulutama.

Sel hetkel ei kujutanud peaministribüroo juht Liina Kersna isegi veel ette, et uue juhi sihtotsingul jõuab ta lõpuks Tiina Ansipini. See idee sündis Kersna peas mitme töövõimereformi puudutanud arutelu käigus.

Kersna kuulis neil korduvalt, et sotsiaalministeeriumis Hanno Pevkuri ministriajal kommunikatsiooniosakonna poolelt seda projekti vedanud «Tiinal» olid need asjad väga korralikult aetud ja reformi kooskõlastusi võiks tagantjärele temalt küsida.

Tiina Ansipi telefoninumbrit valides oli Kersna üsna kindel, et saab eitava vastuse. Oli üldteada, et naine ei soovi isa tausta tõttu avalikkuse sedasorti tähelepanu. Ja uus pakutav ametikoht sellist tähelepanu paratamatult toob. Ometi läks teisiti. Oli see siis nüüd Tiina Ansipi soov lõpuks ometi ujuda veidigi vastuvoolu, kuid ta andis oma jah-sõna ootamatult kiirelt, nentides kainelt, et kui vaja, siis peab ta oma sugulussuhtest lähtuvast avalikkuse kriitikaks valmis olema.

Positiivne. Vajadusel suudab kavaldada. Räägib hästi ja avatult, kuid vaid sellest, mille tähtsustamist ise oluliseks peab. Oskab potentsiaalset kriisi ette näha. Need on märksõnad, mida Tiina Ansipiga PR-töös kokkupuutunud inimesed mainivad.

Kui see kõik tõesti paika peab, on seda kommunikatsioonimaailma rägastikus ühe PR-juhi kohta piisavalt palju. Teoorias võinuks minna palju kehvemini.