Neeme Korv: kui tähtis on mõista

Neeme Korv Foto: Liis Treimann / Postimees

Oma Hollandi sõpradele-tuttavatele Malaisia lennukiga juhtunud tragöödiaga seoses kaastundeavaldusi saates olen mõelnud sellest riigist ja rahvast. Väga töökad – lusti ja vilega tehakse ka lihtsamaid töid, erinevalt vahest mõnest teisest heaoluühiskonnast; väga vaprad – meenutagem kasvõi Hollandi meresõitjaid-maadeavastajaid; väga uhked – milline riik on suutnud merelt sellisel moel maad võtta, silme ette kerkivad võimsad tammid ja kanalid. Seda kõike kahtlemata.

Ning kahtlemata kuulub hollandlaste olemusse ka praktilisus-pragmatism. Seda nii elus, majanduses kui suhetes, olgu riikide või inimeste vahel. «Kui palju maksab Eestis hektar põllumajandusmaad,» uuris kohalik eakaaslane minult, kui ma 1995. aastal tudengina esimest korda Hollandis käisin, selle asemel et küsida midagi poppi ja noortepärast.

Kõiki hollandlaste eelkirjeldatud omadusi annab edasi Mary Mapes Dodge’i klassikaline lasteraamat «Hõbeuisud. Jutustus Hollandist» (eesti keeles 1986), mis on kirjutatud küll 19. sajandi teises pooles, kuid mis annab rahvusele iseloomulikke jooni edukalt edasi ka poolteist sajandit hiljem.

Kui Hollandi jalgpalliklubi Twente 2006. aastal Tallinnas eurosarjas mängimas käis, olid meie Levadia vutiklubi juhid päris jahmunud, et külaliste peatreener ei teadnud suurt midagi Eestist ega Tallinnast, arvates, et lennatakse kuhugi kaugele itta Uuralite taha. Mulle tuli see toona kangesti tuttav ette – alguses oli see häirinud (Nõukogude Liit on ammu lagunenud! Eestlased räägivad eesti keelt! jne), seejärel nalja teinud ja lõpuks pani lihtsalt õlgu kehitama. Kuid isegi praegu kohtab sageli hollandlasi, kel pole aimugi, et me euroliidus oleme, ammugi mitte meist eurotsoonis.

Miks see on niivõrd oluline? Ikka selleks, et me suudaksime mõista leinavat rahvast, keda tabanud kaotust ei põhjustanud vääramatu jõud, vaid mõrvarlik käs­i, mis tappis süütud inimesed. Mõistmine on oluline, et me ei targutaks siin ilmaasjata omaenese naba imetledes, ammugi ei peaks hollandlasi (senise) Venemaa-teemalise naiivsuse või leiguse pärast hurjutama. Hollandlane ei pöördu naljalt tuulelipuna ühest suunast teise, kuid ta teeb vältimatult omad järeldused. Need ei kujune päevapealt.

Mõelgem korraks endale, mis meile korda läheb? Ikka seesama mõistmine. Pisut eesti keelt ja tähelepanu ning nii lähedus tekibki. Tšiili aukonsul Eestis, alati särav Henton Figueroa suutis jalgpalli MMi ajal ETVs esinedes tekitada nii huvi kui arusaamist oma kodumaast. Just Hollandi päritolu (!) Piet Boerefijn, Toidupanga rajaja, on avanud meile ukse hoolimise ja mõistmise maailma.

Neil päevil jagame hollandlaste leina. Siiralt ja jäägitult.