Mart Laar: Meri ja Jeltsin kauplesid lepete üle nagu Buhhaara turul

Foto: Toomas Volmer

Ameeriklased andsid Eesti juhtidele lugeda Reagani‑aegse salajase käsiraamatu, mis õpetas Venemaaga kõnelusi pidades olema jäme ja karm, meenutab ekspeaminister Mart Laar üksikasju 1994. aasta juulilepete sünniloost. Nende sõlmimisest Moskvas saab homme 20 aastat. Postimees avaldab sel puhul katke Laari valmivast mälestusteraamatust «Pööre».

Tee juulilepeteni oli pikk ja käänuline, alates vahetult Eesti iseseisvuse taastamise järel, juba ammu enne esimest «Isamaa» valitsust.

Verstapostidena sellel teel võib mainida uue põhiseaduse vastuvõtmist rahvahääletusel ja rahareformi 1992. aasta suvel, eelarve tasakaalustamist ja pangakriisi lahendamist, tervikuna pööret Läände, radikaalseid majandusreforme, relvaostu Iisraelist, jäägrimässu ja Narva kriisi lahendamist – samme, mis viisid Eesti välja Nõukogude aja lõpus tekkinud mustast august ning lõid temast jälle riigi. Vaid nii oli Eestil võimalik endale maailmas nime teha ja endale toetust hankida.

Lääne toetuseta oli aga lootusetu Eestis ikka veel viibivaid Vene vägesid liikuma saada. Vene karu oli selleks ajaks aru saanud, et ta ei taha Eestist kusagile minna. Venemaalt kostis järjest tugevamalt avaldusi, et vägesid on vaja kohalike venelaste kaitseks ja diskrimineerimise peatamiseks, ning üldse olevat Venemaa siia aegade jooksul liiga palju ressurssi matnud, et nüüd lihtsalt minema jalutada.

Juba 1992. aasta suvel oli Venemaa läbirääkimistel vägede väljaviimise kohta hakanud tõrksust ilmutama, läbirääkimisi peatama, ja läbirääkimiste peatamisi peatama, sidudes küsimust venekeelse elanikkonna olukorraga, eriti sõjaväepensionäridega. Eesti vastu oli alustatud tugevat propagandasõda Lääne ajakirjanduses, mida kommenteerides Max Jakobson Soomest leidis, et Eesti oli selle enne kaotada jõudnud, kui aru sai, et ta üldse sõjas on.

Niimoodi polnud Lohusalus ametlikult tiksuvatest läbirääkimistest midagi head oodata. Eesti määras neid pidama Jüri Luige, kes sel puhul ka ministriks tõsteti. Luik sai Ühendriikide suursaadikult Robert Frasurelt salajase ja ilmselt tänapäevani mitte eksisteeriva manuaali venelastega läbirääkimiste pidamisest ehk Reagani meeskonna kogemustest relvastuspiirangute läbirääkimiste pidamisest venelastega. Lugesime selle läbi ja olime algul üsna kohkunud, sest manuaali esimene soovitus oli olla algatuseks erakordselt jäme, ebaviisakas ja karm.

Ühtegi sammu mitte järele anda, isegi siis, kui vastase seisukohad mõistlikuna tundusid – tuli ainult sõimata ja solvata. Vastase katsetele inimlikult suhelda mitte reageerida, ainult pasunasse ja kõik. Kui venelastele mingi väikese kaevikunurga loovutad, kaevavad nad ennast seal sisse ja hakkavad järgmisi järeleandmisi nõudma. Juba seetõttu ei tohi ühtegi järeleandmist teha. Samas peab täpselt teadma, mida tahad, ehk kui kaugele mingis küsimuses taanduda tohid, seda ei tohi mingil juhul vastaspoolele öelda ega isegi mitte vihjata.

Küsisin Luigelt, et kas peab nii vastik olema. Luik vastas lühidalt, et peab. Manuaalis soovitati ka omavahel ülesanded täpselt jaotada, ehk mängida venelastega mängu heast ja halvast politseinikust. Sellesse lõksu pidid venelased kergelt langema ehk tulema hea politseiniku juurde oma hädasid kaebama ning lõpuks just selle poolega kokku leppima. Sain kiirelt aru, et halvaks kavandas Luik mind ning heaks president Lennart Merit. Selline tööjaotus oli meil juba presidendiga välja kujunenud ning minu meelest oli see igati loogiline. Hakkasime siis läbirääkimisi pidama. Hoidsime oma positsioonidest jäigalt kinni ega astunud sammugi tagasi.

Ega venelasedki ühtegi sammu tagasi astunud. Kui tahtsime teada saada, millal Vene väed Eestist välja viiakse, siis räägiti sajandi lõpust, Paldiski puhul isegi 2002. aastast. Me aga leidsime, et väed peaksid kohe astuma hakkama. Me nihutasime oma tähtaegu ainult niipalju, kuivõrd need olid juba kätte jõudnud. 1994. aasta suveks olime jõudnud seisu, kus Eestisse jäänud Vene sõjaväelaste arv oli märkimisväärselt langenud ning nende käsutuses olev territoorium vähenenud, kuid probleem kui selline oli endiselt lahendamata.

Olime juba Isamaa valitsuse moodustamise ajal president Meriga rääkinud, et uue valitsuse peamiseks ülesandeks peab saama 1939.- 1940. aasta vältimine. Eesti iseseisvusel ei tohi enam teist korda samal kombel minna lasta. Selleks oli möödapääsmatu viia Eesti Euroopasse.

Kes aga tahab Euroopasse, rääkimata NATOst, riiki, kus on Vene sõjaväebaas ning paar Tšernobõli-tüüpi tuumareaktorit? Iga investorgi mõtleb kümme korda järele, enne kui sellisesse riiki investeerib. Nii takistas vägede väljaviimise pidurdamine Eesti integreerumist läänega.

Osalt oli see ilmselt ka Venemaa eesmärk. Meie eesmärk oli aga see tõke kõrvaldada. 1993. aasta lõpus õnnestus meil teha läbirääkimistel esimene läbimurre – Vene delegatsioon oli isegi paika pannud uued seisukohad – nüüd ütlesid nad, et on põhimõtteliselt valmis väljaviimise daatumina arvestama 31. augustit 1994, kuid selle nimel peab Eesti vägede väljaviimiseks maksma 23 miljonit dollarit vägede majutamiseks Venemaal ning andma siia jäävatele sõjaväepensionäridele elamisload, võimaluse sooritada kodakondsuseksam ilma eesti keele nõudeta ning võimaluse osaleda erastamises.

Lükkasime selle nõudmise küll käigult tagasi, lisatingimuste tõttu, kuid siis tuli meil kaval idee. Luik teatas, et Eesti on valmis vastu võtma Venemaa ettepaneku viia väed Eestist 31. augustiks 1994 ja punkt. Mina aga helistasin aga kohe Rootsi peaministrile Carl Bildtile, palusin tal seda daatumit tugevalt toetada. Põhjamaad tegidki seda ning kohe seejärel Euroopa Liit. Venemaa üritas seletada, et ta polnud seda just nii mõelnud ning selle juures olid mitu lisatingimust, kuid Luik vaatas neile kala näoga otsa ning ütles, et tema ei tea mingitest tingimustest midagi. 31. august oli daatumina seega oma elu elama ja Venemaal polnud enam midagi parata. See oli paraku aga väike võit.

Läbirääkimistel edasiliikumiseks oli vaja presidentide tippkohtumist, et Vene bürokraatiamasinast läbi murda. 1993. aasta lõpus seda küll lubati, kuid siis lükati jälle edasi. Õhkkond polevat selleks veel sobiv. Nii lähenes 31. august ja vägede väljaviimise tähtaeg, kuid mingit kokkulepet ei olnud. Olukord läks ainult veel hullemaks.

Olime lätlastega, kel sama probleem, mis meil, tegutsenud tihedas koostöös ning leppinud kokku, et läbirääkimistel Venemaaga ei võta kumbki maa teise teadmata midagi ette, ehk seisame koos, kui vaja, langeme koos. Ma ei uskunud küll, et see kokkulepe liiga kaua peab, kuid see kukkus kokku kiirusega, mis isegi mind hämmastas. Lätlased läksid Moskvasse, neile pandi parafeerimiseks ette venelaste ettevalmistatud tekst ja lätlased kirjutasid sellele alla. Pärast oli juba võimatu midagi tagasi võtta, kuna Läti oli sattunud kogu maailma surve alla.

Nägime siis ka, et maailmalt halastust pole loota. Kui ise vääratad, siis pead oma vääratuse eest maksma. Meil polnud enam mingit kasu sellest, et lätlased meie rinnal nutmas käisid, et nad ise ka ei tea, mis neile sisse läks. Meil polnud sellest suuremat kasu. Läti oli lepingu alla kirjutanud, tingimustel, mis meile olid selgelt vastuvõetamatud. Seda mitte selle pärast, et valitsus poleks lubanud rohkem järeleandmisi teha ega omanud piisavalt võimu Riigikogus, vaid lihtsalt seepärast, et need ei vastanud Eesti pikaajalisematele plaanidele.

Lätlased olid nõustunud jätma Skrunda radaribaasi veel venelaste kätte, samas kui meile oli Euroopaga liitumiseks hädavajalik Vene vägi kiirelt ja lõplikult välja saada. Teiseks oli Läti lõplikult alistunud sõjaväepensionäride küsimuses, andes otsustusõiguse Venemaa kätte. Meil oli aga Eesti stabiilsuse pärast vaja otsustusõigus enda käes hoida.

Edasi läks kõik nii, nagu olime kartnud. Venelased panid Eestile sama lepingu lauale ja ütlesid külmalt, et kirjutage alla, kui te lätlastega niimoodi kokku hoiate. Meie loomulikult ei kirjutanud. Võtsime jälle kõik oma sidemed läänes kasutusele, et tippkohumine Jeltsiniga lõpuks välja ajada. Robert Frasure abiga tekkis idee kasutada selleks G7 Napoli tippkohtumist, Bill Clinton pidi seal avalikkuse eest varjatult suruma Jeltsinile pihku pöördumise president Merilt, ettepanekuga kohtuda ja asjad selgeks rääkida, et Vene ametkonnad ei saaks vahele segada.

Clinton oligi selleks valmis, lubades tulla ka Riiga kõigi kolme Balti presidendiga kohtuma ja Vene vägede väljaviimist toetama. Nüüd tuli vaid kiri valmis kirjutada. Esimese kavandi tegi Meri ise, kuid Frasure meelest polnud see piisavalt konkreetne. Sellisest ilukõnest ei pidanud venelased aru saama. Ta tegi ettepaneku, et astub perega Keila-Joalt minu ja Luige juurest läbi, õpetab meid ehtsaid Ameerika hamburgereid tegema ja pärast arutame, mida sellega ette võtta.

Nii tegimegi. Hamburgerid olid otse suurepärased. Siis võttis Frasure välja pudeli head haruldast viskit ja hakkasime Jeltsinile kirja kirjutama. Ma ei saa midagi parata, kuid kogu stseen meenutas mulle kuulsat maali «Zaporožje kasakad kirjutavad kirja Türgi sultanile», ainult et Luik polnud poolest kehast paljas ja minul polnud nii uhkeid kasakavuntse. Kiri sai igal juhul valmis. Clintoni ja Meri abilised kohendasid veel seda ning Clinton andis kirja Napolis Jeltsinile vaikselt üle, lugedes veel vaikselt sõnad peale, et Jeltsin korralikult käituks ja talle pandud lootusi õigustaks. Clinton arvas juba, et asi on korras, kuid siis tuli pressikonverents ning esimene ajakirjanik küsis, et kas Jeltsin viib Vene väed 31. augustiks Baltikumist välja.

Seepeale hakkas Jeltsin karjuma «Njet-njet-njet!». Ta üritas veel midagi seletada, et kavatseb Eesti presidendiga kohtuda, kuid seda ei pannud enam keegi tähele. Kuna Venemaa poolt polnud järeleandmisi oodata, oli karta, et nüüd hakatakse meid läänest pressima, seda enam, et Venemaa oli palunud, et lääs meid järeleandlikkusele mõjutaks. Clinton polnud seda Riias küll otseselt teinud, kuid oli Merile maininud, et kas see ei võiks mõtelda, et sõjaväepensionäride küsimuses järele anda.

Saime aru, et lõputult kummi venitades läheb raskeks, ootamatult tõi suursaadik Trofimov 23. juulil aga Moskva teate, et Jeltsin ootab Eesti presidenti 26. juulil, ehk kolme päeva pärast Moskvasse. Kutse meenutas kangesti endisaegset stiili, kus Moskva tõrksaid liiduvabariikide juhte Kremlisse käsutab, ning Lennart Meri oli üsna turris. Midagi head ei paistnud sellelt kohtumiselt oodata olevat. Ka Luik arvas, et Jeltsin kasutab kohtumist ainult meil näo täissõimamiseks. Nii Meri kui Luik kujutasid juba elavalt ette, kuidas nad Šeremetjevo lennujaamas seisavad ning endale taksot püüavad hankida. Lõpuks teatas Meri, et ta on valmis minema, kuid ainult siis, kui talle ametlik kutse saadetakse, muidu ta ei lähe. Viimasel hetkel jõudis kutse kohale ning president võis minna. Nagu ikka, tegi ta seda stiilselt, tellides endale selleks lennuki.

Istusime Kadriorus kolmekesi koos – enne kui Meri ja Luik pidid teele asuma, erilisi lootusi kohtumise tulemuste suhtes polnud meil kellelgi. Meri ei hakanud isegi lepingu viimast eestikeelset teksti kaasa võtma, kuna kokkuleppele nagunii ei jõuta.

Vaatasime mõtlikult süngele tulevikule vastu ning küsisin Luigelt, mida see ameeriklaste manuaal ütleb, kui oleme tee lõppu jõudnud ja jalgade ees avaneb kuristik. Luik kehitas õlgu ja ütles lühidalt: «Nüüd varisevad venelased ootamatult täiesti kokku ja annavad järele pea kõigis küsimustes, mida olete soovinud». Muigasime nukralt – see lahendus tundus meile küll hetkel ilmvõimatu. Nii sõitsid Meri ja Luik minema, mina läksin aga Toompeale uudiseid ootama. Siis helises järsku telefon ning sekretär ütles, et Helmut Kohl on teisel pool toru otsas.

Võtsin loomulikult vastu – nagu meil tavaks saanud oli – Kohl oli helistanud igasuguse protokollita ja välisministeeriumita, sest võisime omavahel saksa keeles rääkida. Ta teadis, et meie president oli teel Moskvasse. Oli sellest sõber Borissiga rääkinud ning manitsenud seda end korralikult end üleval pidama. Boriss oli seda ka teha lubanud ning Kohl ütles mulle, et kõik läheb hästi, ärgu ma muretsegu. See võttis mind telefoni otsas nukralt muigama, kuid tänasin igal juhul. Jäime ootama uudiseid Moskvast.

Helistas Luik. Vastuvõtt Moskvas oli olnud jäine, nagu eeldasime, kohtumine Jeltsiniga oli algamas ja Luik pidi kõne katkestama, lubades meid kõige toimuvaga kursis hoida. Järgnesid tunnid täis vaikust. Pinge kasvas, mingeid uudiseid polnud. Ei saanud aru, mis on Moskvas juhtunud, et Luik enam telefoni juurde ei pääse. Viskasime sünget nalja, et järsku on nii, nagu vanasti, et lähed isakese tsaari juurde Kremlisse ja maabud hoopis Siberis. Siis helistas aga Luik uuesti ning andis edasi pommuudise, et leping on sisuliselt alla kirjutatud ning kohe lepitakse kokku ka Paldiski tuumabaasi saatus. Olin tõesti täielikult jahmunud.

Küsisin ainult, et mis tingimustel - teil pole ju lepinguid kaasas – Luik vastas, et alla kirjutati venekeelsed lepingud, kuna midagi muud polnud lihtsalt käepärast. Loomulikult pidid nad kiirustama ning detailidele erilist tähelepanu ei pööratud, mistõttu võis mõni säte Luige meelest ka segadust tekitada. Luik kinnitas, et kui mingi segadus tekib, siis on tema valmis kogu vastutuse võtma ning ma võin seda igaühele öelda ja tema vajadusel ohvriks tuua. Seda ohvrit vaja polnud, mida ma talle ka ütlesin. Jäin ootama Luigelt põhjalikumat ülevaadet, mis siis ikkagi oli toimunud ning mis lepingud alla kirjutati.

Mind ennast Moskvas polnud ning seal toimunu kirjeldamisel saan toetuda peamiselt Meri ütlustele ja natuke Luige informatsioonile. Kui nüüd üritada seda enam-vähem viisakalt edasi anda, siis toimus asi nii. Algul istuti maha Vene ametkondadega, kes aga ei osanud midagi mõistlikku ütelda. Jeltsin aga oli kiitnud Merit ja rääkinud, kui tark president see on. Vene ametnikel oli sellest mure näole ilmunud. Jeltsin oli jätnud need omavahel õiendama ning kutsunud Meri ja Luige eraldi laua taha ja ehk ka natukene viina võtma.

Meri, kes muidu üldse viinamees ei olnud, oli hädas, kuid leidis, et peab kaasa mängima. Kui Jeltsin talle algatuseks esitas pika nimekirja mõeldavatest viinadest, oskas Meri vaid ühte nimetada, millest ta lootis, et Jeltsinil seda pole – Absolut. Nüüd sattus aga Jeltsin aga päris suurde vaimustusse: «Nüüd tabasid küll naelapead, härra president!». Jeltsin käskis Absoluti viina kohale kärutada, viskas ametnikud ruumist välja ning hakkas Meri ja Luigega viina võtma, rääkides ise, kui rumalad on ametnikud ja et nad ei oska tööd teha. Nemad Meriga on kaks presidenti ning lahendavad kõik küsimused kohe ära. Nii võetigi mehiselt viina. Meri oli avastanud, et tema kõrval on väikene palmipuu ja ta poetas oma viina osavalt selle peale. Jeltsin ei pannud seda tähele. Ning varsti ei pannud ta enam üldse suurt midagi tähele ning läbirääkimised hakkasid kiiresti edenema.

Meri sõnul meenutasid need vahepeal küll rohkem kauplemist Buhhaara turul, kus ta oli endale vesipiipu oli ostnud, kuid tulemusele jõuti.

Jeltsin saatis ametnikud dokumente vormistama ja istus ise klaasi taga edasi. Kui vahepeal astus sisse Vene välisminister ja raporteeris, kui kaugele nad on jõudnud, kallas Jeltsin talle suure klaasi viina ja käskis selle ära juua, pahandades ise, et ametnikud nii aeglaselt töötavad – vaadake ise, kui kiiresti presidendid kõik küsimused lahendavad.

Läbirääkimiste neljas tund oli käes ja Jeltsin oli ilmselgelt kurnatud. Siis järgnes bankett, see oli juba katsumus. Nüüd rääkis rohkem Meri, kes tõlkis, mida Jeltsin oli öelnud. Lõpuks jõuti kokkuleppele ning Meri ja Jeltsin kirjutasid kokkuleppele alla.

Alla kirjutati tegelikult ühele lepingule ja ühele kokkuleppele. Kolmas leping – vägede väljaviimise kohta Paldiskist pidi veel paar päeva ootama. Osa Eesti delegatsioonist pidi seetõttu kauemaks Moskvasse jääma. Alla kirjutati leping vägede väljaviimisest ja kokkulepe sõjaväepensionäride osas. Meri oli osavalt pistnud mõlemasse sätte, et lahkarvamuste korral lähtutakse lepingu eestikeelsest tekstist. Seda pidime aga veel Tallinnas koostama hakkama.

Sain tõlkide tehtud eestikeelse lepingu esialgse teksti kätte ning polnud sellega rahul. Asusin ise tõlkima, kasutades nn loovat tõlkimist. Professionaalid ütlesid, et nii ei saa tõlkida. Ma ütlesin, et saab, sest nii ma just tõlkisin. Nii sain eestikeelsed lepingud valmis. Huvitaval kombel Vene poolega vaidlusi ei tekkinud – ju polnud neil siis üldse eesti keele tõlke.

Avalikkuses tekkis loomulikult suur lärm. Kõik Lennart Meri vaenlased koondusid ja süüdistasid teda rahvuslike huvide reetmises. Kui oleksin tahtnud odavat populaarsust võita, oleks võinud sellega kaasa minna, kuid see oleks olnud tõeline mäng Eesti huvidega. Asusime ühemõtteliselt lepingut toetama. Samas ei saa ma ka aru, miks oleksime pidanud vastu olema.

Lepetes nähti igasuguseid ohte, sinna peidetud salakavalaid skeeme, kuid ükski neist ei realiseerunud. Vene väed läksid 31. augustil välja ja just neil tingimustel, mis meil vaja oli. Eesti integreerumine ehk nagu moodsalt öeldakse – lõimumine Euroopaga sai sisse täiesti uue hoo. 1997. aastal sai Eesti ainsa riigina endise Nõukogude Liidu territooriumil alustada liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga.