/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
Helsingin Sanomates on südasuvel arenenud debatt veidi ootamatul teemal: miks soomlased tere ei ütle? Asi sai alguse lugejakirjast, mis kõneles kolm aastat Soomes elanud ameeriklaste perekonnast. Kui neilt lahkumisüritusel uuriti, kuidas siis Soome ka meeldis, oli vastus, et pole võimalik omada meeldivaid mälestusi riigist, kus inimesed üksteist ei tervita. Majas, kus perekond elas, leidunud ka selliseid inimesi, kes neile kolme aasta jooksul kordagi tere ei öelnud.
Sellest n-ö kaasusest läks lahti juba laiem arutelu, miks Soomes inimesed üksteist ei tervita (silmas peeti just niisugust olukorda, kus inimesed ei ole tuttavad). Üks seletus oli idanaabri mõju: «Venemaal mõeldakse, et ainult nõrgamõistuslik naeratab tundmatule inimesele.»
Tulles nüüd selle arutelu pinnalt umbes 80 km lõuna poole, ei ole siin asjad kindlasti kuidagi teisiti. Ameeriklased oleksid ka Tallinnast lahkunud samasuguse kummalise tundega. Tõenäoliselt kulunuks neile siiski ära arusaamine sellest, et kõik kultuurid ei ole ühesugused, ja soomlased (ega ka eestlased) ei mõtle tervitamata jätmisega õigupoolest midagi halba – siinkandis lihtsalt ei ole kombeks tundmatutest inimestest eriti välja teha.
Maakera selles nurgas on inimeste temperament keskmiselt jahedam kui mõnes lõunapoolses paigas või ka USAs, kus viisakusi vahetatakse põhimõtteliselt sama hooletult kui meil need vahetamata jäetakse. Kui sa järsku satud ühest keskkonnast teise, võib see loomulikult olla paras šokk. Siis tuleb aga kohalike oludega lihtsalt harjuda. Mis ei pruugi minna väga lihtsalt. Siinkohal tuleb mulle meelde see 2010. aasta New Yorkeri novembrinumbri kaanepilt, kus muude tegelaste seas esines «ühesilbiline Eesti vahetusõpilane».
Samuti ka kunagi loetud blogi Eesti ettevõttesse saabunud USA praktikandi elust, kes esimesel tööpäeval Tallinnas kartis siiralt, et kõik uued kolleegid vihkavad teda, kuna istuvad vaikselt oma laua taga, nohisevad ja mitte keegi ei tule temaga rääkima. Kui ta oleks aga pikemalt Eestisse jäänud, oleks ta ilmselt lõpuks taibanud, et siin on täiesti võimalik ka aastaid kellegagi põhimõtteliselt samas ruumis töötada, ilma et eales tekiks mingit vajadust, või kui soovite, siis ettekäänet temaga ainsatki sõna vahetada.
Hesari lugejakiri lõppes muide mõttega «Iga inimene on teretamist väärt». Jäägem sellega siis nõusse, aga päriselt ei saa unustada ka eestlase sotsiaalpsühholoogilist piiblit «Tõde ja õigus», kus Andres ja Pearu asja teisiti näevad:
«Tere ka, üleaedne.»
«Mis su tere, va sitikas, kua maksab.»
/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)