Ott Lumi: otsustajate saatus

Ott Lumi Foto: Erakogu

Demokraatlik valitsemine teeb nii Eestis kui mujal parasjagu läbi suuri muutusi, leiab poliitikavaatleja Ott Lumi. Poliitikud samastuvad üha enam huvirühmadega, nad on kaotamas iseseisvat võimet päevakorda määrata. Liidri tüüpi poliitikute asemel saavutavad edu pigem oskuslikud avaliku arvamuse surfarid.

Lugesin mõni aeg tagasi Ahto Lobjaka kirjutist «Poliitik kui iseenda vaenlane» (PM, 2.07) ja jäin selle üle mõtlema. Lobjakas postuleerib laias laastus küsimuse, kas meil on enam poliitikuid vaja?

Ta ise vastab sellele küsimusele üldpildis eitavalt, tõdedes artikli tuumväites, et kuna «poliitikute ajaloo kaar» liigub õigluse omast pidevalt allpool, siis on poliitikud ise ennast hävitamas.

Lobjakaga on mul tema tuum­argumendi osas raske nõustuda ning samas ka vaielda, sest see on loomult äärmuslikult normatiivne ja tõenäoliselt sõltub vaatleja taustast, tujust, vaatekohast jne, nii nagu moraaliväidete puhul ikka. Analoogiat rakendades võiks ju loota, et maailma vanim amet oleks ammu välja surnud, kui ametid amoraalsuse tõttu kaoksid. Aga küsimus sellest, kuidas viimasel paarikümnel aastal toimunud muudatused poliitikavälisuses muudavad poliitikute positsiooni, esitavad sellele väljakutseid ja tekitavad kodanike poolt vaadates mitmeid anomaaliaid, on omal kohal nii Eesti kui maailma aruteludes.

Pikemalt ajalukku sukeldumata võiks öelda, et nüüdisaegse demokraatia valguses on rahva mandaadiga otsustajatele ehk poliitikutele reeglina omistatud neli rolli. Ideaalide kehastamine, ideede sõnastamine, juhtimine-valitsemine ja huvide esindamine-sõelumine.

Esimene on ja jääb esindusfunktsiooniga isikute puhul aktuaalseks. Ole sa korteriühistu esimees, Ameerika president või riigikogu liige, vastavalt ametikoha kaalule eeldavad valijad valitult teatud ulatuses eetilist eeskujulikkust – jällegi, sõltuvalt ka kultuurilisest kontekstist. Kuna võimul on trend konsolideeruda ja vahel seetõttu ka korrumpeeruda, siis jääb küsimus valitsejate eetilisusest alati päevakorrale – niisamuti, nagu on aktuaalne näiteks kiiruseületamine sõiduvahenditega, mille omadused lubavad neil liikuda lubatust kiiremini. Lobjakas viitab oma loos, et poliitikute lootus ideaalide kehastaja rolli kanda on lootusetu, sest nii nagu tema tituleerib, «21. sajandi prohvet vilepuhuja» paljastab poliitikud lõplikult ja halastamatult.

Õige on see, et poliitika protsessi avalik läbivalgustamine  ja nõudlikkus selle läbipaistvusele on üha suurem. Facebooki ajastul on kabinetivaikuses otsustamine juba tehniliseltki raskesti teostatav. Pessimist seega ütleks tõesti, et kuna võim muutub üha enam «Res Publicaks» ehk avalikuks asjaks, siis võimukandjad marginaliseeruvad. Optimist ütleks, et võim suudab avalikustamise mängu edukalt kaasa mängida, tulla avalikule väljale ja ajaga kaasas käia (nt Stubb ja Rõivas Twitteris). Realist jääb nende kahe vahepeale, tõdedes, et keskkonna ja kommunikatsiooniväljade muutumine on pelgalt progressi funktsioon, mis üldist võimukandjate (poliitikud) ja nende järelevalvajate (kodanikud, meedia jne) jõuvahekorda oluliselt ei muuda.

Kui ideaalide kehastamine, «moraalne olek» on vahest poliitikute puhul pisut allegooriline väärtus, siis ideede sõnastamise ja sihiseade funktsionaalsus on ilmselt üks moodsa demokraatia alustalasid. Muutused, mida siinjuures poliitikud läbi elama peavad, on minu meelest palju märkimisväärsemad ja neil on valitsemisele tõepoolest suur mõju. Klassikaline weberliku demokraatia arusaam, et poliitikud sõnastavad rahva ootusi ja annavad sisendeid ametnikele, kes viivad neid ellu ning vastutavad tulemuste eest üldvalimistel, kõigub kõikides lääne demokraatiates juba ammu nagu kiriku kellapendel täistunnil. Probleeme, mille ees poliitikud seisavad, on seejuures mitu. Kuid nad on seotud sellega, et poliitikud kaotavad üha enam võimet defineerida agendat ehk seda, mis üleüldse arutelu all on. Viimast nii avaliku arvamuse välja kui poliitika institutsionaalses mõttes.

Poliitiku suhe avalikku arvamusse on alati olnud seotud dilemmaga to lead or to follow. Võime minevikust ja olevikust üle oll­a on see, mis ajalooliste tõendite põhiselt teeb poliitikutest liidrid, kes seavad sihte. Aga üldiselt näeme kõikide lääne demokraatiate põhjal, et seda tüüpi poliitikud on välja surnud. Isegi kui neid veel üksikuid on jäänud, siis tõenäoliselt kaotavad nad üha enam valimisi ja domineerima jäävad to follow poliitikud ehk oskuslikud avaliku arvamuse surfarid.

Põhjuseid selliseks arenguks on taas mitmeid, kuid keskne on ilmselt tõsiasi, et killustuv kommunikatsiooniväli ning üha tujukamalt ja ettearvamatumalt eelistusi muutvad valijad tingivad pigem seda tüüpi poliitikute domineerimist, kelle eesmärk on olla enamikule enam-vähem vastuvõetav. Suurte ideede sõnastamine ja radikaalsete reformide eestvedamine ei aita sellele eriti kaasa.

Ka valitsemise ja juhtimise roll on tugevalt muundumas. Otsustusareenide rahvusvahelistumine ja huvirühmade kui avaliku võimu sparringupartneri üha suurem surve ja teadlikkus otsustusprotsessi eripäradest viib olukorrani, kus generalist-tüüpi juhtidel tekib raskusi. Otsustusväljasid kipuvad domineerima professionalism ja tehnokraatia (siinkohal on tabav Lobjaka viide Ansipi faktimälule kui märgilisele kaasaja poliitiku väärtusele), kus klassikaline esindusdemokraatia paradigmast juhinduv poliitik mõjub sageli paratamatult nagu ratsaväelane droonide sõjas.

Loomulikult on viimases teesis tubli annus liialdust, sest näeme, kuidas poliitikud proovivad olukorraga adapteeruda, andes teadlikult osa võimust ära nii ametkonnale kui huvirühmadele. Näeme üha tihedamalt ka seda, et tippametnikud seavad oma valitsemisalas normatiivseid eesmärke (Vt nt sotsiaalministeeriumi 14. juuli pressiteadet, «Marika Priske: järgmised kümme aastat on kõige olulisem tagada turvatunne»), ning me ei küsi, kas selleks on vaja üldvalimiste mandaati, vaid peame seda täiesti normaalseks.

Tulemuseks on, et tänapäeval räägib poliitikateadus üha enam poliitika kujunemisest keerukates võrgustikes ning sellest, kuidas ametkonnad, huvirühmad ja poliitikud moodustavad üha enam ühiseid poliitikakogukondi, kus mitteformaalsed karakteristikud mängivad formaalsetest kuuluvustunnustest palju tähtsamat rolli.

Neljas ja vast isegi kõige tähtsam poliitikute roll läbi aja on olnud huvide esindamine. Esindusdemokraatia sümboolse platvormi, parlamendi klassikaline idee seisneb huvide esinduskoja kehastamises.

Heaoluühiskond, infoajastu ja globaliseerumine laiemas plaanis on toonud kaasa selle, et huvid ründavad otsustajaid üha agressiivsemalt. Institutsionaalses plaanis on selle mudeli aeg, kus huvide sisendit poliitikas kehastas massipartei ning kus huvid formeerusid partei algrakukesest alates ülespoole, jäädavalt möödas.

Tõsi, parteidemokraatia ase­aine ei ole otsedemokraatia, vaid pigem huvirühmademokraatia. Viimase ideeline alus seisneb selles, et kodanikud, ettevõtjad, töövõtjad jne ei vaja välist abi oma huvide formeerimises ja esindamises ning otsustajatele edastamises. Lakmus sellest tõsiasjast on üheaegselt massiivne parteide liikmeskondade vähenemine ja kodanikuühiskonna organisatsioonide liikmeskonna kasv.

Suurbritannia kohta kehtib ilmekas näide, kus konservatiivse partei liikmeskond on viimase 50 aastaga kahanenud kolmelt miljonilt 300 000-le, samal ajal kui kuningliku linnukaitse seltsi liikmeskond on kasvanud mõnest tuhandest miljonini.

Tuleb lisada, et huvikaitse organisatsioonide mõjukuse kasvust ei kõnele vaid liikmeskonna arvud. Poliitikakaasuste tulemite ja mõjutajate analüüsid näitavad üha enam, et seos huvirühma suuruse ja tema võimekuse vahel mõjutada otsuseid on üsna nõrk.

Ka mõnekümneliikmeline survegrupp, kes tunneb poliitilise otsustamise eripärasid, võib olla poliitika mõjutamisel uskumatult tõhus. Üha enam kõneletakse huvirühmadest kui demokraatia vahevööst ehk sellest tsoonist, kus toimub peamine osa demokraatliku poliitika huvide mobiliseerumisest (Jordan & Maloney, 2007). Jällegi, ei saa öelda, et poliitikute funktsioon huvide mobiliseerimisel marginaliseerub, vaid et see muundub.  Saades aru, kus asub jõu kese, ühilduvad ja samastuvad esinduspoliitikud ise üha enam erinevate huvirühmadega. Olukorras, kus esinduspoliitikud peavad olema üha enam osa «meist», hägustub olemuslikult ka jäik «avaliku» ja «erasfääri» eristus.

Normatiivses plaanis ja ka kodaniku vaatepunktist ei saa väita, et poliitika poliitikuteta on dream come true. Õige on see, et poliitikute roll muutub, ja muutub ka meie kui kodanike tellimus neile. Ilmselt on 21. sajandi google’i-demokraatias vähem tähtis, et nad oleksid entsüklopeediliselt targad. Tähtsam on, et nad oleksid tublid suhtlejad. Jätkuvalt on oluline, et nad vastutaksid, sest mis iganes tehnoloogilist protsessi poliitika lähikümnenditel ka ei näeks, siis masinad ei vastuta.