Herkel: Lääne leigus Venemaa tegude vastu pole enam võimalik

Andres Herkel Foto: Andres Haabu / Postimees

Riigikogu liige Andres Herkel leiab, et kui seni on lääneriigid suhtunud leigelt Venemaa jõuvõtetele oma naabrite kallal, siis pärast hollandlaste tapmist Ukraina õhuruumis ei luba avalik arvamus enam sellist leigust.

Juba kümmekond aastat tagasi võisime jälgida arvamuste ja hoiakute teravat polariseerumist Eesti ja Vene avalikkuses. Eeskätt puudutas see valulikku ajalooküsimust. Moskvas kujundati avalikku meelsust riikliku propaganda ja ametlike seisukohavõttudega. Riigiduuma võttis 2005. aasta mais vastu avalduse «Ajaloo falsifitseerimise katsetest».

Eesti ja Venemaa arvamuserinevused avaldusid kõige teravamalt 2007. aasta aprillisündmuste aegu ning aasta hiljem lahvatanud Vene-Georgia sõja puhul. Ja muidugi taas nüüd, seoses Ukraina sündmustega.

Malaisia reisilennuki allatulistamisega sündis samasugune arvamusveelahe Lääne ja Venemaa vahel. Kolmesaja inimese hukkumine, millele järgnes surnukehade ebaväärikas kohtlemine, keerutamine ning ekspertide eemalhoidmine sündmuspaigast, tekitas midagi, mida Läänes varem ei tuntud. See on emotsionaalne põrkumine Putini režiimiga. Sündis samasugune arvamuslahkheli Venemaaga, mida meie ammugi tunneme.

Kontrastid teravnevad ka Vene poolelt. Moskval ei õnnestu küll oma valesid maailmale müüa, kuid sisetarbimiseks kõlbavad nood ometi. Sünnivad kõige ulmelisemad vandenõuteooriad. Et lennukit eskortisid Ukraina hävitajad ja ta suunati valele trajektoorile. Et reisilennuki lasid alla ukrainlased, kes arvasid, et sellega sõidab Putin. Ja nii edasi.

Putini süsteem on Vene ühiskonna üles piitsutanud. Väidetavalt toetab Putinit üle 80 protsendi venelastest ning tervelt 40 protsenti ootab temalt täiemõõdulist sõda Ukrainaga. Girkini-taoliste hullude esilekerkimine valab õli tulle. Ka praeguses, rahvusvaheliste ja avalike suhete seisukohalt Venemaale katastroofilises olukorras on raske tagasikäike teha.

Girkin-Strelkov kordab kajana kurikuulsa äärmusfilosoofi Dugini retoorikat Vene impeeriumi taastamisest. Enda arust pole ta mingi separatist, separatistid on Vene mõjusfäärist lahkuvad ukrainlased. «Separatist» ilmselt ongi siinkohal väga vääralt kasutatud sõna, tegemist on ikka mässuliste terroristidega.

Vene impeeriumifilosoofial puudub ratsionaalsus. Idee nimel võib valimatult tappa ja valetada. Lennukiloo praegused seletused on pöördunud nõuka-aegse propaganda kõige jaburamatele radadele. «Vale on tõde, sest meie oleme nii otsustanud!»

Üdini ebaratsionaalne on ka agressiivne viis, millega soovitakse Ukrainat enda külge siduda. Tegelikult pole «slaavi vennad» ehk venelased ja ukrainlased kunagi ajaloos olnud sellises omavahelises vihkamises nagu nüüd. Holodomori jõledused polnud nii avalikult rahvustevahelised ja neid ei näidatud avalikus uudisruumis. Nüüd on kõik teisiti.

Endise Nõukogude Liidu osades suhtutakse Kremli praegustesse peremeestesse juba ammu hirmu, umbusu ja põlgusega. Läänes pole emotsioonid nii teravad olnud. Seega on Venemaa saanud mängida Lääne leigusele. Seal on ikka jõude, kes on valmis vaatama läbi sõrmede nende sigadustele naabrite kallal, lähtudes kas iseenda ärihuvidest või ka lihtsalt antiamerikanistlikust suhtumisest. Kuid hollandlaste surnukehad muutsid olukorda. Nüüd pole Lääne leigus võimalik, sest avalik arvamus ei luba.

Vastasseis Läänega ei ole Putini Vene huvides. Venemaa võimulaiendamine naabrite arvel saab kõige lihtsamalt toimuda siis, kui Lääs ebaleb ega hooli võõrastest muredest kusagil kaugel. Sellist impeeriumiloomeks soodsat olukorda on nüüd üha raskem taastada. Seda võiks suuta mõni teine liider ja see eeldab Putini väljavahetamist. Päev-päevalt saab see Kremli orkestrantidele üha selgemaks.

Me ei oska näha selle musta kasti sisse, mis on Kremli sisering. Ometi on selge, et nii jäme võimaluste mahamängimine, nagu reisilennuki allatulistamine oli, ei möödu jälgi jätmata. Tekib küsimus, mis saab Putinist? Tema kõrvaldamine sisaldab sama suuri ohte nagu ta võimulpüsimine. Ta ei tulnud võimule just demokraatlike vahenditega, kuid formaalsed valimised vähemalt toimusid. Aga mida teha temaga siis, kui ta on Vene radikaalide jaoks pehmo, Lääne poliitikute jaoks paaria ning FSB jaoks löödud kaart?

Praegu puudub Putini väljavahetamise mehhanism. Kõik katsed seda luua või selle loomist lämmatada tähendavad väga suurt riski. Nagu tähendab riski ka Putini võimu jätkumine. Meeleheitesammude tagajärjed on ettearvamatud.

Ja lõpuks võib pingelises olukorras juhtuda, et midagi ei juhtugi. President Putin hoiab madalat profiili, paneb nurgakivi jalgpalli MM-i rajatisele ja ootab, et ehk läheb kõik vaikselt mööda ja vana olukord hakkab taastuma. Aga ilmselt ei hakka!