Sven Mikser: Eesti riigi koospüsimise seadus

Kaitseminister Sven Mikser Foto: Toomas Huik / Postimees

Riigikaitseseaduse eelnõu uuendab ja liidab rahu- ja sõjaaja riigikaitse seadused.Laiapindsesse riigikaitsesse panustamiseks ei piisa üksnes kõlavatest sõnadest, vaid see eeldab pikaajalist rahuaegset planeerimist ning vajaduse korral ka poliitilist tahet panustada riigikaitsega seotud valdkondadesse lisaressursse, kirjutab kaitseminister Sven Mikser (SDE).

On vaieldamatu tõsiasi, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on muutnud Euroopa julge­oleku­olu­korda ning see muutus on põhi­mõtteline ja pika­ajaline.

Eesti on selles julge­oleku­olu­korras kes­ken­dunud riigi­kaitse arengu­kava järje­kind­lale ellu­viimisele. Selle kava eesmärkideks on sõjaluure ja eel­hoiatus­süsteemi arendamine, kahe täielikult mehitatud ja varus­tatud jala­väe­bri­gaa­di loomine ning kaitse­väe soomus­ma­nöö­ver- ja tanki­tõrje­võime arendamine. Just kahte viimast eesmärki silmas pidades on vabariigi valitsus langetanud otsuse hankida Hollandist jalaväe lahingumasinaid CV90 ning Ameerika Ühend­riikidest kolmanda põlvkonna tanki­tõrje­raketi­komp­lek­se Javelin. Samuti oleme mitte ainult hoidnud Eesti kaitse‑eelarvet tasemel kaks protsenti sise­majan­duse kogu­toodan­gust, vaid eraldanud täiendavalt miljoneid eurosid valitsuse reservist, et võtta Eestis vastu liitlaste üksusi, tugevdada sisejulgeolekut ning parandada kriisiolukorras tähtsaid turvalisi sideühendusi.

Lisaks nendele, tavainimesele üsna nähtavatele, tajutavatele ja mõõdetavatele meetmetele oleme valmis astuma sammu, mis nüüdisajastab oluliselt meie riigi kaitsmiseks valmistumist ja riigikaitse juhtimist. Kaitseministeeriumi juhtimisel ning teiste ministeeriumide ja asutuste kaastööl on valminud riigikaitseseaduse eelnõu, mis uuendab ja ühendab senised rahu- ja sõjaaja riigikaitse seadused ning rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse.

Mitu riigikaitset käsitlevat senist seadust on praeguseks vananenud. Nii on kehtiv sõjaaja riigikaitse seadus pärit 1990. aastate algupoolest ja peegeldab sisult oma Teise maailmasõja eelset eelkäijat. Valdav osa riigikaitse kohta käivatest õigusaktidest on pärit NATOga liitumise eelsest ajast ning lähtuvad julgeolekukäsitlusest, kus välist ohtu Eesti riigile nähti üksnes traditsioonilise sõjalise ohuna.

Ukrainas toimuv aga osutab selgelt, et lisaks traditsioonilistele sõjalistele ohtudele tuleb oma riiki tänapäeval kaitsta ka teiste mõjutusvahendite vastu, olgu nendeks väljastpoolt initsieeritud sisepinged, infosõda või diplomaatiline mõjutustegevus. Ukraina sündmused näitavad ilmekalt, millist mõju on võimalik saavutada erinevaid sõjalisi ja mitte-sõjalisi vahendeid kombineerides.

Sellisele kombineeritud ohule vastu asumiseks tuleb rakendada ka kombineeritud vastumeetmeid. Eestis kutsutakse sellist lähenemist riigikaitse laiaks käsitluseks. Praeguseks olemegi vastu võtnud riigikaitse laiapindse arengukava, kuid selle rakendamine takerdub juhtimis­süsteemi ja seadustesse, mis suuresti on endiselt pärit ajast, mil riigikaitset nähti vaid puht sõjalise tegevusena.

Uus riigikaitseseadus teenib seega kahte olulist eesmärki: esiteks määratakse kindlaks see, kuidas riigikaitset ministeeriumite-üleselt rahuajal kavandatakse ja sõjaajal juhitakse, teiseks aga parandatakse riigi valmidust tõhusamalt reageerida ootamatult tekkinud ohtudele. Nende kuivalt ja bürokraatlikult kõlavate sõnade taga peitub karm tõdemus, laiapind­sesse riigikaitsesse panus­tamiseks ei piisa üksnes kõlavatest sõnadest, vaid see eeldab pika­ajalist rahu­aegset planeerimist ja vajaduse korral ka poliitilist tahet panustada riigikaitsega seotud valdkondadesse ka lisaressursse.

Et Eesti riik oleks valmis vastu astuma laiale ohtude spektrile, näeb eelnõu uudsena ette riikliku kaitsetegevuskava koostamise. Kui seni koostati riigi kaitseks ainult sõjalise kaitsetegevuse operatiivkava, siis riigikaitseseaduse eelnõu kohaselt kinnitab vabariigi valitsus ka teiste, asümmeetriliste ohtude vastu valmistumise kava, millega antakse riigikaitse ülesanded kõigile riigikaitsega kokkupuutuvatele asutustele.

Eelnõu kohaselt on nii riigikaitseks valmistumisel kui ka ohtudele reageerimisel keskne organ vabariigi valitsuse julgeolekukomisjon, mis koondab riigikaitse eest vastutavaid ministreid. Riigikaitse juhtimisel on senisest suurem roll ka peaministril ja valitsusel, mille tööd toetavaks asutuseks on riigikantselei.

Peaministri roll kasvab eelkõige olukordades, mis kujutavad Eesti julgeolekule vahetut ohtu, ning samuti juhul, kui kehtestatakse suurem valmisolek, erakorraline või sõjaseisukord. Selliste stsenaariumite puhul saaks peaministrist olukorra lahendamise juht, just niisamuti nagu ta praegu kehtiva õigusruumi puhul on vastutav erakorralise seisukorra lahendamise eest.

Et tagada riigi parem valmisolek reageerida tänapäevastele julgeolekuohtudele, laiendatakse senine kaitseväele suunatud sõjalise valmisoleku suurendamine kogu riiki hõlmavaks suurema kaitse­valmiduse astmeks. See võimaldab ohu korral võtta riigi kaitseks kasutusele lisaressursse ja muuta otsustusprotsess tõhusamaks.

Riigi kaitseks välise ohu vastu on oluline roll kaitseväel, mis Eestis on üles ehitatud reservarmee põhimõttel. Meie sõjaaja kaitsevägi tekib mobilisatsiooni teel, kuid tänapäevases julge­oleku­kesk­konnas võib tekkida ka olukordi, kus sisuline mobilisatsioon on vaja läbi viia, või vähemalt selle läbiviimist kontrollida, veel enne kaitsevalmidustaseme suurendamist. Seetõttu annab riigikaitseseadus võimaluse korraldada ka rahuajal täiendavaid reservväelaste õppekogunemisi.

Kindlasti ei lahenda riigikaitseseaduse eelnõu absoluutselt kõiki lahendamist vajavaid ülesandeid, mis Eesti riigikaitse ees praegu seisavad. Ent seaduseks saades annab see selgema aluse liikuda selles suunas, et Eesti riik püsiks koos ka siis, kui tänapäevane kõikehõlmav sõda peaks ühel päeval meie iseseisvust, sõltumatust ja heaolu ohustama.