Möödunud nädalavahetusel Lätis Salacgrīvas toimunud kaheksandal Positivuse festivalil kuulis üsna võrdselt nii läti kui ka eesti keelt. Eelmise aastaga võrreldes suurenes nii festivalikülastajate koguarv kui ka eestlaste osakaal – selle aasta iga päeva umbkaudu 25 000 külastajast ligi 7000 olid eestlased. Korraldajatel on selle üle ilmselt ainult hea meel, nagu ka mõlema rahvuse esindajatel, kes said osa lihtsalt suurepäraselt korraldatud festivalist.
On see siis nutikus või hea õnn, aga Salacgrīva on tõeliselt hästi valitud peokoht. Lisaks sellele, et loodus on seal kaunis ja inimsõbralik – pikka ilusat ujumisranda lahutavad hõreda männimetsa sisse peidetud lavadest ja söögikohtadest kõrged liivaluited, mis peavad meretuule kinni –, asub see nii mugavalt kahe riigi piiril, et kummaltki poolt pole kauge tulla. Tallinnast 200 km, Pärnust 75 km, Riiast 100 km…
Kahe riigi puhul, mille mõlema mure on väike rahvaarv, annab see vabamad käed kohale tuua järjest suuremaid staare ja professionaalsemaid bände. Selleaastased peaesinejad Elbow, Ellie Goulding ja Kraftwerk olid maailmatasemel, puhas nauding kuulmis- ja nägemisorganitele. Lisaks kõik vähem tuntud, aga seda suuremat avastamisrõõmu pakkuvad nimed. Ja samas oli võimalik vahepeal lipsata Marten Kuninga ja hulga teiste põnevate Eesti artistide kontsertidele – võimalus, mida Lääne-Euroopa suurtel festivalidel pole. Veel, võiks muidugi lisada, uskudes Eesti muusikute suurde tulevikku.
Ja ehkki sel suvel on märgata huvitavat trendi alkoholivabade festivalide näol (laulupidu oma piiratud õllealaga, pärimusmuusikafestival Hiiu Folk, tantrafestival, labürindifestival ja joogafestival), siis on tore, et jätkub ikkagi ka neid festivale, kus inimesele on jäetud vabadus võtta hea muusika nautimise kõrvale üks õlu või kokteil – või rohkem, aga see on juba igaühe enda südametunnistuse küsimus. Samas oli Positivus ka selles mõttes positiivne elamus, et ühtegi end päris käpuli joonud inimest ma ei näinudki, aga võimalik muidugi, et võlgnen selle eest tänu õigesti valitud liikumistrajektooridele ja mul lihtsalt vedas.
Kas tõesti saab kõik olla nii positiivne? Üks probleem Positivust vist siiski kummitab ja see on ruumiprobleem. Laupäeva õhtupoolikul võis lugeda sotsiaalmeediast mitme inimese nördimusavaldusi, kes värava taha jäid – festival oli välja müüdud.
Ka väikesed olmelised ebamugavused on suurtesse massiüritustesse paraku eos sisse kodeeritud. Positivuse puhul jääb aga õnneks nendest rohkem meelde hoopis selline üllatav detail, et see festival isegi lõhnas hästi – suve ja sooja männivaigu, mere ja rõõmu järele.