Venemaa on teinud kõik, et Ukrainast kujuneks «uus Süüria». Venemaa praeguste esindajate allkiri dokumentidel on kaotanud oma senise usaldusväärsuse, seetõttu on ka piirilepingu sõlmimine küsitava väärtusega, kirjutab ajaloolane Taavi Minnik.
Taavi Minnik: Ukraina õppetunnid
22. juuli 2014, 11:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa lähinaabrid on viimased pool aastat jälginud ärevusega olukorda Ukrainas, mis möödunud nädala sündmuste valguses on küll drastiliselt muutunud.
Kuni lennuki allatulistamiseni on Eestis olnud reaktsioon pigem rahulik, seevastu näiteks Läti ühiskonnas on viimastel kuudel tunda pingeid, mis lähtuvad suuresti segarahvastikuga Latgalest, mille «separatismitraditsioonid» ulatuvad juba Läti riigi sünniaegadesse, kui katoliku Latgale esindajad nõudsid 1920–1922 tegutsenud Asutavas Kogus regioonile häälekalt autonoomiat. Nüüd on Latgale autonoomianõude «üles korjanud» väike osa regiooni venekeelsest elanikkonnast, kevadel Riias Vene saatkonna ees peetud miitingul nõuti juba sootuks Latgale liitmist Venemaaga.
Leedus on suudetud Ukraina kriisi ajal isegi nalja visata, meenutades, et 16. sajandi põhiseaduslike aktide (nn Leedu statuutide, leedu k Lietuvos Statutai) järgi on praegune Kaliningradi oblast Leedu riigi legitiimne osa.
«Lepingukõlbmatu» Venemaa
Venemaal algas 2014. aasta pompoossete ja aegade kalleimate olümpiamängude ootusärevuses, mis Putini režiimile halva üllatusena jäid siiski Kiievis toimunu varju. Janukovõtš ja tema kaaskondlased suutsid küll balansseerida erinevatel regionaalsetel huvidel, kuid mõõdutundetu varastamine päädis siiski sellega, et põgenemisel ei olnud mahti kullast pätsikest kaasa haarata.
Korrumpeerunud Ukraina presidendi kukutamine tõi kaasa Venemaa kättemaksu Krimmi annekteerimise näol, milleks tegelikult otsene vajadus puudus. Autonoomse vabariigina Ukraina koosseisu kuulunud venekeelse ja -meelse Krimmi kohta oli seni nalja heidetud, et see on Venemaa osa, kus rahaühikuna kehtib grivna. On võimalik, et Krimmi ühendamine oleks saavutatud ka rahumeelsel teel, kuid Krimmi avantüüri eesmärk oli eelkõige Kiievi uute võimumeeste karistamine ja oma kodusele publikule oma sõjalise vägevuse ning «allakäinud lääne» nõrkuse demonstreerimine.
Kui veel Maidani meeleavalduste ajal maalis Vene meedia oma tarbijate silme ette hirmutavad perspektiivid Süüria konflikti kordumisest Ukrainas, siis tänaseks tuleb möönda, et iseenesest on Venemaa teinud kõik, et Ukrainast kujuneks «uus Süüria». Luganski ja Donetski oblastis on sel kevadel imetabasel kombel välja ilmunud suur kogus relvi ning suur hulk vormides mehi, kes käivad relvadega ümber sõjaväelasele omase vilumusega. Ironiseerides võib tõdeda, et tegu on tõepoolest «imega», kuna teadaolevalt Ida-Ukraina kauplustes ja turgudel Kalašnikovi automaate ning erinevaid raketikomplekse müügil polnud.
Olukord on suvekuudel veelgi kummalisema ilme võtnud, kuna muidu igati valvas Vene Föderatsiooni piirivalve ei märka piiriületuspunktidest läbi sõitvaid tanke, soomukeid ega muud raskerelvastust, muuhulgas ühe kõigi aegade ohvriterohkeima lennukatastroofi kaasa toonud keskmaa raketikomplekse Buk.
Aprillis tegi Vene meedia kannapöörde, asudes õigustama haldushoonete hõivamist, võimuesindajatele vastu hakkamist jne, mida Maidanil negatiivsetes toonides oldi kajastatud. Maskides meestest ja nendega liitunud lumpenproletariaadi esindajatest Venemaalt ja Ida-Ukrainast on Vene meedia vorminud müüdi kui kangelaslikust relva haaranud rahvast (vn k ополченцы), kes võitlevad Kiievi hunta ja Paremsektori kõrilõikajatega.
Kuid mitte ainult. Kui mu abikaasa sõitis mõni nädal tagasi Moskvasse, rääkisid mitmed tuttavad talle õudusega sellest, et kui Ameerika pealetungi praegu Ukrainas seisma ei panda, on USA musta nahavärviga sõdurid peagi Moskva all. Õieti on Kremli kontrollitav meedia oma töö teinud.
Teles läbisegi vahelduva hüsteerilise sõjapropaganda ja labase meelelahutuse tulemuseks on see, et selle meedia auditoorium on kaotanud võime ümbritsevas orienteeruda, muutudes kaunis paranoiliseks, olles valmis uskuma igasuguse loogika vastaseid vandenõuteooriaid. Näiteks viimaste sündmuste valguses lennuga MH 17 reisinud laipadest ning Kiievi Borispoli lennujaamas töötavast Hispaania kodanikust lennujuhist «Carlosest» (kes muide kirjutab internetikommentaarides oma «emakeeles» vigadega, mis paljudele hispaania keele valdajatele silma hakkavad), kes Kiievi hunta käsul juhtis lennukis viibijad kindlasse surma. Või ukrainlaste katsest alla tulistada Putini IL-96, mille pähe kogemata Malaisia lennuk alla lasti.
Ehkki kodumaal (aga ka nn kaasmaalaste hulgas nn lähivälismaal) võeti Putini jõupoliitika vastu vaimustustormiga, siis Ukraina terviklikkust garanteeriva 1994. aasta Budapesti leppe jalge alla tallamisega on Putini režiim näidanud välisriikidele (sh naabritele), et ei pea allkirjastatud lepinguid endale siduvaks ning on valmis neist ka tulevikus taganema. Teisisõnu on Venemaa praeguste esindajate allkiri dokumentidel kaotanud oma senise usaldusväärsuse. Selles kontekstis muutub küsitavaks ka veebruaris Moskvas välisministrite alla kirjutatud piirileping.
Piibel kirjaoskamatutele
Ärevaks peaksid tegema Putini meedia metamorfoosid, mis on aset leidnud viimase poole aasta jooksul. Venemaa massimeedia on lülitunud lausvaledele, venekeelse meediaruumi tarbijale (viimaste uuringute järgi saab 80 protsenti venekeelsetest meediatarbijatest põhilise info teleri vahendusel) on loodud paralleelne reaalsus.
Siinkohal meenub iseloomuliku näitena Ukraina presidendivalimiste järgne päev, mil Moskva tuttavad olid õuduses «Jaroši valimisvõidust» ning seletasid õhinal, kuidas Ukrainas vene naistel ja lastel päid otsast lõigatakse, kuna esimese asjana olevat Jaroš presidendina välja pannud preemiaraha venelaste tapmise eest.
Hitleri haridus- ja propagandaminister Joseph Goebbels on öelnud, et kui suurt valet pidevalt korrata, siis inimesed seda lõpuks ka usuvad. Muide, kohtumisel rabidega 10. juulil lausus Putin Goebbelsi aadressil komplimente, nimetades teda «andekaks inimeseks». Viimase poole aasta sündmuste põhjal tuleb tõdeda, et ka Kremli propagandaaparaadil jätkub samasuguseid talente.
Putini propagandaaparaat on Goebbelsi vaimus eesotsas suuremate ja väiksemate «kisseljovidega» demonstreerinud venekeelsele meediaauditooriumile Ukraina sündmuste pähe foto- ja filmikaadreid Süüria, Tšetšeenia ja Iraagi sõjakoledustest. On iseloomulik, et pärast Krimmi operatsiooni said sõjaväelaste järel säravad aurahad rinda ka meediategelased. Kahtlemata on meedia muutunud Ukraina kriisi ajal üheks tähtsamaks võitlustandriks, kus oluliseks relvaks on kujunenud «pildikeel», mis tänases küllastunud meediaruumis on masside hulgas mõjusam kui sõna. Siin tekivad assotsiatsioonid keskaegsete «rahvapiiblitega» ehk kirjaoskamatule rahvahulgale suunatud piiblistseene arusaadavalt kujutavate maalingute ja skulptuurigruppidega.
Pilt võib edukalt edasi anda ka seda, mida inimesed verbaalselt edasi anda ei oska või lihtsalt ei mõista. Ukraina kriis on näidanud, et Vene meediast on saanud endise Nõukogude Liidu suurte venekeelsete enamusega riikide peade kohal rippuv mõõk, mis oma valede ja sildistustega suudab destabiliseerida naaberriike.
Vene rahvusriigi idee
Kui veel paarkümmend aastat tagasi spekuleeriti Eestis Venemaa edasise lagunemise ja Venemaa islamiseerumise üle, siis 2014. aastal on olukord vastupidine. Regioonid, mis võiksid Venemaast lahku lüüa (Tatarstan, Tšetšeenia jt) pole sellest absoluutselt huvitatud, kuna majanduslikus mõttes pole see kasulik. Viimaste rahvaloenduste (2002, 2010) põhjal on venelaste osakaal kasvanud ning mittevenelaste osakaal vähenenud.
Mitmed Venemaa soomeugrilastega suhtlevad inimesed on kurtnud, et vähemusrahvuste esindajad on asunud end venelastena identifitseerima, mida lisaks dotatsioonidele toetab ka ametlik retoorika. Olen ka ise nendele nähtustele viimastel aastatel Venemaal tunnistajaks olnud.
Viimase aja soovunelmad Venemaa majandusele eluliselt oluliste tooraine müügist saadavate tulude kokkukuivamise kohta on aga ebareaalsed, kuniks lääneturule on olemas alternatiiv kasvavate, toorainenäljas (loe: Hiina) turgude näol. Kui praeguses olukorras soovitakse reaalselt Venemaad ja Putini režiimi karistada, tuleb siiski karistada Putini selja taga seisvat oligarhide «perekonda».
Impeeriumid ei ole püsima jäänud, näitab ajalugu. Siinkohal võiks küsida, kas tänane «Putini projekt» on impeeriumi muutmine rahvusriigiks ehk see, mis jäi saavutamata tsaari- ning Nõukogude impeeriumi lõpuaegadel?