/nginx/o/2019/02/26/11826666t1h305b.jpg)
See, et Ida-Ukrainas tegutsevad separatistid/terroristid lasid alla Malaysia Airlinesi lennu MH17, tundub praeguseks hetkeks enam kui tõenäoline. Veel kindlamalt saab väita Venemaa osalust nende relvastamisel ja poliitilisel toetamisel. Seda, et tänaseks de facto (Venemaa põhiseadust silmas pidades ka de jure) Vene Föderatsiooni koosseisu võetud Krimm legaalse referendumi kaudu oma meelsust näitas, ei usu Kreml isegi.
Vladimir Putini võimule tulemisest saati on üritatud taaselustada Vene riigi kuulsusrikast ja võidukat minevikku. Kui esimene suurem samm oli 2008. aasta augustisõda Gruusiaga, siis juba talvel saime näha, et tegu oli kõigest käeharjutusega. Kiievi-Vene pärandist kümne küünega kinni hoidva Kremli jaoks on olnud Ukraina «ida poolel» hoidmine elulise tähtsusega.
Sellest, miks Ukrainasse sekkuti ning millised võimalikud stsenaariumid seal realiseeruda võivad, on kirjutatud viimastel nädalatel palju. Ent konflikti kaugemalt vaadates tekib küsimus: kas ja mis alustel saab Venemaad endiselt suurriigiks pidada?
Venemaal on maavarasid. On naftat, on gaasi. Ka Euroopat üritab Vene riik kontrollida ja lõhestada just gaasiga. Energiasõltuvusest tingitud tugevad majandussuhted on põhjus, miks mitmed Euroopa suured riigid on Kremli-vastastesse sanktsioonidesse üpris leigelt suhtunud. Kuid tegu on kahepoolse liiklusega: energia on Venemaa hoovaks täpselt nii kaua, kuni seda ostetakse, kuivõrd riigi sissetulekutest üle poole moodustab just energiaeksport.
Venemaal on ka suur sõjavägi ja sõjatööstus. Ent kõrgtehnoloogiat impordib Kreml endiselt väljast, mida peegeldab ka Mistralide tehing Prantsusmaaga. Rahalistel põhjustel on prantslased olnud lepingust visad loobuma, ent viimaste päevade sündmuste järel ei saa seda enam välistada. Ka mitmed teised suuremad projektid on tellitud läänest.
Tõsi, nii energia kui relvade jaoks on olemas turge ka idas, seda eestkätt Hiina näol. Kui ühine kommunistlik minevik aga kõrvale jätta, ei ühenda kaht riiki peale pragmatismi suurt miski. Ning Hiina ja Venemaa suhetes dikteerib tingimusi Hiina. Ka hiljuti sõlmitud gaasitarneleping sõlmiti hiinlaste tingimustel: kümme aastat kestnud läbirääkimised päädisid märkimisväärselt madalama hinnaga, kui eurooplased seni on maksnud.
Venemaa on suutnud oma käikudega end rahvusvahelisest kogukonnast vaid isoleerida ning Ida-Ukraina bandiite toetades pole oma positsiooni ka kuidagi parandanud. Hirmu, jõu ja rahapakkidega saab liitlasi küll koguda, ent ainult nii kauaks, kuni «liitlase» enda olukord seda nõuab. Venemaa partnerid Ladina-Ameerikas, Kesk-Aasias ja Minskis on Kremli aparaadile üldjuhul vaid koormaks, samal ajal kui Euroopa ja USA transatlantilisel suhtel on potentsiaali mõlemapoolselt kasumlik olla.