Kolmes riigikogu koosseisus esimehe ja aseesimehena töötanud Ene Ergma (70) on teinud otsuse, et ei kandideeri enam järgmistel valimistel ja lahkub poliitikast. Ergma panust Eesti parlamentarismi kujundamisel ei ole mingit mõtet alahinnata: ta on Eesti ajaloos esimene naine, kes on parlamenti juhtinud, ning riigikogu liikmed valisid teda juhatusse rekordilised üksteist korda. Samas möönab Ene Ergma tänase Postimehe pikemas usutluses, et parlamendis ei ole selle pika aja jooksul õnnestunud ületada võimuliidu-opositsiooni veelahet ega panna seadusandjaid ühtsemana tööle.

Kui Ergma 2003. aastal parlamenti tuleku järel Postimehele rääkis, et «see jalaga panemine on kõiki ära tüüdanud» ja «peame suutma õppida, et kogu aeg ei ole tarvis vastuolusid», võis selle lootuse panna tema kui poliitikas veel kogenematu tegija naiivsevõitu idealismi arvele. Kui ta nüüd tänases usutluses nendib, et «ma ei suutnudki kõigile sisendada, et parlament ei ole ainult koalitsiooni oma», siis teadlase tausta arvestades võiks seda pidada empiiriliseks vaatluseks, mille käigus kogutud andmed algset hüpoteesi ei tõendanud. Ilmselt on koalitsiooni-opositsiooni vastasseis siiski üks parlamentaarsesse demokraatiasse niivõrd elementaartasandil sisse programmeeritud fenomen, et parimal tahtmisel pole võimalik seda lihtsalt eirata.

Meenutades veel Ene Ergma kordaminekuid ja ebaõnnestumisi, siis

2006. aastal riigikogu valimisvoorus jäi puudu vaid kolm häält, et Eesti oleks saanud endale ka esimese naispresidendi. Samas oli nende häälte puudumine sellesama eelviidatud võimuliidu-vastasrinna veelahkme tõttu juba ette vägagi selge. Siiski võib selle valimistulemuse kanda plusspoolele ning Ergma üheks tipphetkeks poliitikuna. Hiljem kandideeris ta ka Tartu Ülikooli rektoriks, ent kaotas, samuti ei saatnud edu tema katset tänavu europarlamenti minna.

Ergma lahkumine on osa Eesti poliitikamaastikul paratamatult käimasolevast põlvkonnavahetusest. Sama nähtuse alla käib ka teatepulga üleandmine IRLis Mart Laarilt Urmas Reinsalule, Reformierakonnas Andrus Ansipilt mitte Siim Kallasele, vaid Taavi Rõivasele ning Sven Mikseri esiletõus sotside seas. Ainult Keskerakonnas näib (täna veel) kolmekümneste generatsioon enne halliks minevat, kui ükskord juhtpuldi enda kätte saab.

Samas ei ole ju erandeid vaja kaugelt otsida: praegune spiiker Eiki Nestor oli poliitikas ammu enne Ergmat ning Marju Lauristini töövõimet tuleb kadestada meist igaühel. Ootame, et ka Ergma, Kallas, Laar ja teised panustavad Eesti edenemisse veel hulk aastaid, sest nende kogemuseta oleksime oluliselt vaesemad.