Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/22/1592620t1hb567.jpg)
Hertsogid on kallid. «Üks hertsog,» sõnas Lloyd George 1911. aastal, «läheb maksma sama palju kui drednoot» – ja tema meelest oli see rahakulutus palju vähem väärt. Tänapäeval ei kulutata raha enam sõjalaevadele, vaid poliitilisele võimule. Demokraatia on väga kallis, sest on vaja võita nii paljude valijate poolehoid. Ühendriikides suudavad presidendiks kandideerida ainult rikkad inimesed, keda toetavad väga rikkad inimesed. Demokraatia kriitikud peavad seda põhimõtteliseks puuduseks. Aga kui me just ei ela jäigalt egalitaarses ühiskonnas, kus kellegi olukord pole teise omast parem, on mõnel inimesel ikka raha rohkem kui teisel, ning raha räägib, teiseneb võimuks, mis omakorda on vabaduse taga seisev jõud.
Kórinthose türann Periandros päris Sitsiilia türannilt, milline peaks olema kindlaim valitsemisviis. Vastust ta ei saanud, aga seletus, mida ta soovis, kajastus juba Sitsiilia türanni käitumises, kes tema saadiku juuresolekul asus õsuma viljapõldu, millel kõik viljapead sirutasid end kõrgustesse. Periandros mõistis vastuse tähendust. Ta ümbritses end kohe arvukate ihukaitsjatega ning laskis hukata Kórinthose rikkaimad ja võimukaimad isikud. Me näeme, kuidas praegu juhtub sama Hiinas ja Venemaal: mõlemas on oligarhe, kes on saanud poliitiliste muutuste laineharjal erakordselt rikkaks, ning mõlemas on hulgaliselt miljonäre, kes on aina langenud korruptsiooni ja seadustest möödahiilimise süüdistuste ohvriks. Nad võisid olla kasulikud liitlased võitluses võimu pärast poliitiliselt tormilisel ajal, kuid enam ei ole neid vaja ja neid peetakse pigem ohuks. Omakorda on nad vaevalt küll meeldivad, aga siiski kasulikud liitlased võitluses totalitaarse valitsuse vastu.
Raha n-ö räägib ja teiseneb võimuks. Kui rikkad on demokraatia korral mõjukad, peame mõtlema, mis neid mõjutab. Paljud on rikkad, sest nad on rikkaks saanud omaenda pingutuste varal. End pingutades on nad omandanud harjumusi, eelarvamusi, tuttavaid ja semusid, kes avaldavad mõju nende hinnangutele. Kes käis ühes koolis David Cameroniga? Mida koges Angela Merkel kommunistliku võimu all? Nad peavad mõtlema ka tuleviku peale: kui nad räägivad midagi, mis ei sobi, võib see kaasa tuua seisusekaaslaste külma õla-kehituse. Kui nad ei lobise saladusi välja, võivad nad saada tulusa ameti või pakkumise, millest nad ei suuda keelduda. Rikaste valitsus avaldab survet olla konformistlik ja piirab võimalikke valikuid.
Hertsogid on sellisest survest vabad. Nad võivad alluda muulaadsele survele – sageli on selleks ülemklassi ülbus, mõnikord noblesse oblige tunne –, aga nad ei sõltu ning võivad endale lubada sõltumatust finantssurvest, mis moonutab ja võib sootuks rikkuda edukate uusrikaste mõttemaailma.
Tavapäraselt on olnud jõukuse peamine vorm maavaldus ning hertsogid on olnud alati suurte maalahmakate omanikud, mõnikord ka välisriigis, ja see võib tekitada nördimust. Saksa Ordu rüütleid Eestis ja Ungari aadlikke Transilvaanias on üldiselt peetud võõrasteks sekkujateks, kes pressisid jalge alla surutud talupoegadelt raha välja ja kulutasid seda isekalt. Sageli see oligi nii, aga mitte alati. Eestis leidus mõningaid häid maaomanikke, kes seisid kohalike elanike eest ja leevendasid nende elutingimusi. Nad võisid seda teha, sest olid sõltumatud ja elasid lähedal inimestele, kelle poolt nad olid.
Võimu üks suuremaid karistusi on see, et mulle räägitakse seda, mida mind arvatakse kuulda tahtvat. Ma võin end tunda ebamugavalt, kui mu ümber sagib aina hertsogeid, aga parem juba nemad kui elu narride paradiisis.