Viktor Šenderovitš: ja me jõudsimegi Strelkovi ära oodata

Viktor Šenderovitš Foto: Erakogu

Kunagi ammu-ammu, Vene demokraatia koidikul, kui suurima ohuna riigile tundus Žirinovski, pakkusin ettevaatlikult, et see palgaline soliidses eas kloun on lilleke ja tõeliselt tumeneb horisont siis, kui saabub – nagu laulis Võssotski – «tõeline meeletu».

See, kes usub sõnu, mida räägib.

Ja me jõudsimegi Strelkovi ära oodata.

Vaat see on tõeline õpetus noorsoole! Vaat, mis juhtub, lapsed, kui Tšehhovi asemel loete Prohhanovit...

Ent see on vaid pool häda.

Kui sedalaadi persoonid ilmuvad välja Saksamaal või Itaalias, piirdub asi Punaste Brigaadide, Vabastusrinde, õhku täis manifesti, paari terroriakti, kohtupidamise ja vanglakaristusega, mis sageli on eluaegne.

Ent kui selline passionaar kogub elumahlasid läbi määndunud ühiskondlik-poliitilise keskkonna, lõikavad ta kardinaalsed ideed kergusega läbi korruptiivse kõntsa ja tungivad nõtradesse peadesse. Ja see hakkab kasvama ülespoole. Ja ükskord, kui riiklik määndumine saab ilmsiks, aga kollektiivne alateadvus nõuab juba häälekalt midagi, kurat võtku, ehtsat! – teevad professionaalid, kes on harjunud haistma tuule suunda, panuse just nimelt sellele passionaarile, aga mitte tolmunud klounile ühes tema repriisidega.

Ja passionaar saab korraga rahva saatuseks.

Ajaloolised analoogid on laia lehvikuna teie teenistuses...

Palun väga! – ajalehe Zavtra vähestele tuntud publitsist, kes kasutab idiootlik-pidulikku pseudonüümi asendamaks igavat perekonnanime, diletant, kes on haaranud retoorika järele, mis ajab öökima igaühe, kes on lugenud «Kaštankat» – just selline hakkab äkki määrama riigi saatust!

Aga eilsest päevast – vist juba ka kontinendi oma.

Veri voolab jõgedena, ehe nagu ka tema ise.

Aga tema poliitiline ristiisa, meie asendamatu pealik, kes palju aastaid on ilma seebita läbi pugenud kõigist pragudest, kust koidab reiting; meie kogenud Lubjanka präänik, kes on järjekordselt teinud panuse suurriiklikule retoorikale ja lootnud Strelkovile ja co-le kui kuulekale instrumendile... avastab äkki, et laine kannab teda otse näoga vastu muuli.

Putinlik harjumus valetada maailmale näkku ühes nürivõitu «rahva-generalissimuse» otsekohesusega, mis jõudis kiidelda oma õhukaitse-alase saavutusega Donetski taevas, heitis Venemaa päevaga piirile, kust ei tarvitse enam olla tagasiteed.

2014. aasta 18. juuli hommiku seisuga asub Venemaa sisuliselt, ilma igasuguse ühiskondliku vastupanu vahendita, grupi moraalsete idiootide juures pantvangis – kusjuures nende moraalse idiootsusega kaasneb õnnelikul moel vähesel määral adekvaatsust.

Jätiste pea Strelkov tunnetab end Denikinina; Putin ei tea, mis on internet, ja näeb teist kümnendit maailma läbi eritoimikute, mille asetavad tema lauale nägude ja elulugudeta isikud; kuulujuttude järgi on meie isand ammu ümbritsetud nõidade ja astroloogidega...

Skeemi lisandub tuumariik ja sada nelikümmend miljonit pärisorja. Eks ole, pole paha asjade seis neljateistkümnenda aasta augustiks?

Loo on vene keelest tõlkinud Teet Korsten.