Oleg Kašin

FOTO: Pm

Eksisteerib teatud hulk ajaloolisi fakte, milles, kui neisse kaevuda, avastatakse suurel hulgal vasturääkivusi, mõistatuslikke asjaolusid, vastuseta küsimusi jne. Leidub inimesi, kes on valmis pühendama oma elu sellele, et tõestada: elumajad Moskvas lasi 1999. aastal õhku FSB, New Yorgi pilvelõhkujad 11. septembril USA eriteenistused, et Srebrenicasse vedasid surnukehad kohale CNNi operaatorid, et Kennedy tappis Lyndon Johnson; üldse on vandenõuteooriate üle võimalik arutleda ükskõik kui pilkavalt. Aga kui vastused, mida vandenõuteooriad pakuvad, osutuvad reeglina täielikuks jamaks, siis küsimused, mida konspiroloogid esitavad, on enamikul juhtudel täiesti mõistlikud ja neid küsimusi peaks olema õigus esitada.

Ning selliste küsimuste esitamine on väga huvitav ja kaasakiskuv – ainult et need küsimused ei tähenda mitte midagi. Sest et Kennedy tappis Oswald, majad lasid õhku Bassajevi inimesed, Manhattanit ründas Al-Qaeda, aga Srebrenicas tapsid mitu tuhat moslemit serblased, kes olid oma serbia šovinismist loomastunud, ning ei ole mingisugust tähtsust sellel, milline nendest väidetest on tõsi, aga milline mitte. Kõik on tõde.

Selle teadmisega kasvavad üles uued põlvkonnad, selle teadmise alusel võetakse vastu tähtsaimad poliitilised ja ükskõik mis muud otsused, kuulutatakse sõdu, hukkuvad inimesed ja juhtub veel mida iganes. Aga tõde saab tõeks kusagil selle pika ja hirmsa protsessi keskpaigas. Hiljem võib juba ükskõik kui palju leida eakaid tunnistajaid, kes jutustavad, et tegelikkuses polnud asjad üldsegi nii. Las need tunnistajad istuvad telekanali jutusaates, las vaatavad neid koduperenaised. Ilmselt pole see õiglane, aga ajalugu on juba nii ehitatud.

Kui sünnib midagi ebameeldivat ja oota­matut, siis need PR-tegelased, kes töötavad Vene riigi heaks, asuvad iga kord käituma ühtmoodi. Kõik mäletavad, kuidas hiljuti hüppas või visati uurimiskomitee aknast välja siseministeeriumi majandusjulgeoleku ja korruptsioonivastase peavalitsuse kindral Kolesnikov.

Õudne skandaal, ajend vähemasti kellegi tagasiastumiseks, keegi peab sellise asja eest karistuse saama. Ja nüüd ilmub ajalehtedes sensatsioon – kindral on elus, tema hukkumine on lavastatud tunnistajakaitse programmi raames. Selle momendini, kuni selgitatakse välja, et see on vale ning kindral on ikkagi surnud ja maha maetud, kulub mõningane aeg. Skandaal pole enam skandaal, enam ei ole mingeid vallandamisi või muid organisatoorseid järeldusi tarvis. Eesmärk on saavutatud.

Ning see torkas väga silma pärast Malaisia lennuki allakukkumist Donetski oblastis. Vene telekanalid asusid žongleerima versioonidega – Ukraina hävituslennuk, Ukraina rakett, Putini ründamise katse jne. Mida enam versioone, seda segasem. Mida segasem, seda rohkem on aega lõpliku versiooni väljatöötamiseks, mis saab hiljem kanooniliseks. Aga probleem on selles, et kanoonilist versiooni ei pane antud juhul kirja mitte Vene televisioon ja need küsimused, mida me peaksime praegu endale ja üksteisele esitama – need ei käi üldsegi mitte õhukaitse ja lennuliikluskoridoride kohta.

Need on hoopis teistsugused küsimused: mis tunne oli liibüalastel pärast Lockerbie’t, serblastel pärast Srebrenicat, araablastel pärast 11. septembrit ja tšetšeenidel pärast elumajade õhkulaskmist? Kui sa lähed mööda tänavat, aga kõik saadavad sind pilguga – näe, seal läheb terrorist. Eksisteerib versioon, et see on äärmiselt ebameeldiv tunne. Ning see versioon on tähtsam ja veenvam ükskõik millistest versioonidest, mida Venemaa telekanalid praegu üle kannavad.

Lugu ilmus algselt väljaandes svpressa.ru. Postimees avaldab teksti autori loal.