Ning selliste küsimuste esitamine on väga huvitav ja kaasakiskuv – ainult et need küsimused ei tähenda mitte midagi. Sest et Kennedy tappis Oswald, majad lasid õhku Bassajevi inimesed, Manhattanit ründas Al-Qaeda, aga Srebrenicas tapsid mitu tuhat moslemit serblased, kes olid oma serbia šovinismist loomastunud, ning ei ole mingisugust tähtsust sellel, milline nendest väidetest on tõsi, aga milline mitte. Kõik on tõde.
Selle teadmisega kasvavad üles uued põlvkonnad, selle teadmise alusel võetakse vastu tähtsaimad poliitilised ja ükskõik mis muud otsused, kuulutatakse sõdu, hukkuvad inimesed ja juhtub veel mida iganes. Aga tõde saab tõeks kusagil selle pika ja hirmsa protsessi keskpaigas. Hiljem võib juba ükskõik kui palju leida eakaid tunnistajaid, kes jutustavad, et tegelikkuses polnud asjad üldsegi nii. Las need tunnistajad istuvad telekanali jutusaates, las vaatavad neid koduperenaised. Ilmselt pole see õiglane, aga ajalugu on juba nii ehitatud.
Kui sünnib midagi ebameeldivat ja ootamatut, siis need PR-tegelased, kes töötavad Vene riigi heaks, asuvad iga kord käituma ühtmoodi. Kõik mäletavad, kuidas hiljuti hüppas või visati uurimiskomitee aknast välja siseministeeriumi majandusjulgeoleku ja korruptsioonivastase peavalitsuse kindral Kolesnikov.
Õudne skandaal, ajend vähemasti kellegi tagasiastumiseks, keegi peab sellise asja eest karistuse saama. Ja nüüd ilmub ajalehtedes sensatsioon – kindral on elus, tema hukkumine on lavastatud tunnistajakaitse programmi raames. Selle momendini, kuni selgitatakse välja, et see on vale ning kindral on ikkagi surnud ja maha maetud, kulub mõningane aeg. Skandaal pole enam skandaal, enam ei ole mingeid vallandamisi või muid organisatoorseid järeldusi tarvis. Eesmärk on saavutatud.
