Kaire van der Toorn-Guthan: «See kõik pole veel faktidega kinnitatud!»

Kaire van der Toorn-Guthan Foto: Erakogu

Hollandlane võtab ka suurima tragöödia vastu heaolu­ühiskonna liikmena. On kannatlik, usaldab valitsust, hoidub speku­leerimast, kirjutab Rotter­damis elav graafiline disainer Kaire van der Toorn-Guthan.

Kell 14.34. Pealkiri Hollandi infoveebilehel nu.nl: «Hukkunud Hollandi kodanike arv lennuõnnetuses 189…» Ivo Opstelten (justiitsminister): «Lennuk ilmselt tulistati alla…»  Peamine sõnum hommikuselt pressikonverentsilt Schi­pholis (Amsterdami lennujaam): meie prioriteet momendil on see, mida vajavad lennuõnnetuses hukkunute omaksed – pakkuda emotsionaalset tuge hukkunute peredele ja omastele, organiseerida erilend Ukrainasse, võimaldamaks külastada sündmuskohta, garanteerida kohapeal ohutud tingimused, informeerida...

Schiphol on ümbritsetud rahvusvahelise meedia bussidest, Holland on rahvusvahelise kriisi keskpunktis. Seesama sõna «ilmselt» illustreerib suurepäraselt, kuidas Hollandis suhtutakse ebaadekvaatse ja kinnitamata informatsiooni avaldamisse ja levitamisse: ettevaatlikult, diplomaatiliselt, kainelt ja loogiliselt.

Mis on loomulikult väga õige. Ei ole ju mõtet spekuleerida ja oletada, sellest ei saa keegi kasu, see segab ainu­lt vett ja selle eest peab vastutama. Faktid on olulised. Ilma faktideta ei saa midagi kinnitada, ainu­lt spekuleerida. Aga spekulatsiooni pole vaja.

Kell 16.16. Pressikonverents peaminister Mark Ruttega: «Näib, et MH17 on alla lastud, kuid täpsed asjaolud on veel selgitamisel.» (vaba tõlge) Näib, NÄIB ... Ajakirjanikud ei jäta jonni: MIKS on Holland nii palju tagasihoidlikum kui teised riigid? «Tahame tugineda faktidele!» Ometigi oleme ju momendil kannataja rollis… «See ei muuda probleemi, ma ei hakka spekuleerima!» Peaaegu päev on möödunud – miks pole veel midagi muutunud? «Ma jään faktide juurde!» Kas siin on mingi side NATOga? «Absoluutselt mitte!» Kas te usaldate Venemaad? «Kui kõik asjaosalised konkreetsete meetmetega näitavad, et nad on valmis osalema sõltumatus uuringus, jah.» Okei, me ootame.

Aga siis on veel ju see teine Holland, teised prioriteedid.

Täna on ametlikult aasta esimene troopiline päev. Koolid just lõppesid, suvepuhkus võib alata (kui kahemõtteliselt see antud kontekstis ka ei kõlaks)! Paljud pered võtavad juba täna-homme kursi varem hoolikalt valmis vaadatud sihtkohta, kus veeta pere- ja sõpradekeskne kauaoodatud puhkus, kus iganes Hispaania rannal varbad vees või Itaalia päikese all oliivipuu vilus. On vaja pakkida, sisseoste teha… Praktilised küsimused, loogiline ju!

Ja äkki... Kuskil Ukrainas kukkus alla reisilennuk! Kohutav uudi­s! On! Tunneme kaasa … südamest ... Kui palju hukkunuid ... Sirvin oma Facebooki lehte, loen kokku: üks-kaks-kolm ... võib-olla 25, 30 minu 1036st FB sõbrast reageerivad sellele, mis juhtus. Kui reageeritakse, siis inimlikust aspektist: kaastundeavaldused, piltidel lipud pooles vardas, pea 200 hukkunu kohta on kuskil ikka keegi, kes teadis või tundis kedagi, kes oli mingit moodi seotud kellegagi, kes selles õnnetus lennukis oli.

Rotterdami restorani Asian Glories omanikud – pildilt vaatavad vastu rõõmsad naeratavad näod ... õõvastav, neid ei ole enam. Sotsiaalmeedia elab selles inimlikus draamas kaasa omal moel. Avatud on kaastundeavalduste-register, eile õhtul oli sinna laekunud pea 18 000 kaastundeavaldust. Kuulsa Nijmegeni neljapäevase jalutuskäigu (Vierdaagse) viimane päev lõpetatakse tagasihoidlikult, Tour de France'il sõidab Hollandi Belkini meeskond mustade lintidega. Täiesti tüüpiline viisakas reaktsioon sellele katastroofile. Tegelikult tahaks öelda «distantseeritud», aga see vist poleks aus, sest inimesed tõesti tunnevad kaasa.

Kuid igapäevaelu läheb edasi, mis siin ikka teha saab? Valitsus organiseerib, tegeleb asjaga, vastutab, kõik laabub. Me usaldame seda.

Kuid imevähe on signaale sellest, et see, mis juhtus, võiks seostada ohutsooni maandumisega. Peasüüdlane lakooniliselt võttes on Ukraina-Venemaa kriis – jah OK, nõustume sellega (kuigi see pole veel faktiliselt kinnitatud). Et siin võiks peituda võimaliku uue kriisi idu – võimalik. Aga mis on Hollandil sellega pistmist?

Kainelt mõtleva ja reegleid armastava hollandlase jaoks pole loogiline, et – väljendades end maakeeli – üks riik, asja eest, teist taga, tahab äkki sekkuda teise riigi tegemistesse, rääkimata teise vallutamisest! Oot, mis mõttes? Mis mõte sellel on? Ei saagi ju keskmiselt Hollandi kodanikult oodata valveseisangut, kui Putin Kremlis aevastab? Holland on oma heaoluühiskonnas elanud rohkem kui 60 aastat leplikult ja rahumeelselt nagu kääbikud – armsad majad, ilusad aiad, elu- ja tervisekindlustus, maksud, kell kuus õhtusöök, tass teed või kohvi, igapäevaheietused kodu-pere-töö teemadel …

Meenub Andrus Kivirähki «Retk läbi Euroopa», mis tekitab tuttavlikke tundeid. Olen elanud siin ühiskonnas viimased 22 aastat ja saan sellest suurepäraselt aru ... Ja sellestki, et mind ilmselt ei mõisteta, kui ma siin mingit Venemaa-udujuttu rääkima hakkan. Aga nad kuulavad mu kannatlikult ära ja vähemalt püüavad. Valitsus ju hoolitseb, et kõik reeglite järgi korda aetud saab. Kindlustunne, usaldus. Homme jälle päev! Morgen weer een dag!