Sirje Niitra: kus juua?

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Selle suve põhiküsimuseks on saanud mitte kas juua, vaid kus juua. Selline mulje jääb igal juhul Pärnus puhates kohalikku lehte lugedes.

Olen kaugel sellest, et avalikus kohas purjutamine heaks kiita. Ma ei salli ringi laaberdavaid ja räuskavaid joodikuid, nagu neid õhtutundidel mõne poe ümber koguneb. Aga mul pole midagi selle vastu, kui korralik inimene suvepäeval pargipingil purgi õlut või siidrit ära joob. Oleme isegi sõpradega seda teinud.

Sel suvel tuleb aga Pärnus enne oma asukoht täpselt positsioneerida ja siis järele uurida, kas selles paigas tohib midagi veest kangemat tarvitada. Linnavalitsus on selle kohta lehes koguni kaardi avaldanud, kus keelatud kohad punaseks võõbatud. Kas seda kaarti hakatakse nüüd paljundama ja linna suvekülalistele jagama, et need pahaaimamatult seadusega pahuksisse ei satuks? Pärast seda kui Eestis võeti vastu seadus, mis lubas avalikus kohas alkoholi tarvitada (välja arvatud laste ja tervisega seotud kohad), kui see ei häiri kaaskodanikke, asusid kohalikud omavalitsused kohe selles erisusi kehtestama. Iga linn omamoodi. Pärnus ei tohi alkoholi tarvitada kogu kesklinnas (välja arvatud Vallikäär, Veteranide park, Niidupark, Annemõisa park, Rannapargi Mere puiestee ja muulide vaheline ala), samuti nn Jaansoni rajal (välja arvatud Pärnu jõe vasakkallas Kesklinna sillast 300 meetrit ülesvoolu).

Ehkki olen selles linnas üles kasvanud, ei tea minagi, kus milline park asub, ja silte nimetustega pole kusagil kohanud. Jõe ääres asuval kergliiklusteel pole ka jutti tõmmatud, kus see 300 meetrit lõpeb. See on muidugi naljaks öeldud, kuid näitab asja absurdust.

Pika rea keeldude juures on Pärnu lubanud juua kangemat rannaliival. Linnapea Kivimägi põhjendus kõlab: «See on tegeliku olukorra legaliseerimine.» Ta unustab seejuures, et kogu seadus võeti vastu selleks, et tegelikku olukorda legaliseerida. Sest avalikes kohtades joodi enne, juuakse praegu ja tulevikuski. Mis ei tähenda, et see tegevus ei peaks kontrolli all olema. Uue seaduse märksõnaks on teiste häirimine, mida ei tohi olla. Omaette küsimus on, kust hakkab häirimine. Ka pargipingil magav inimene võib öelda, et tema ei häiri kedagi, ometi riivab selline pilt möödujate silma.

Rannast rääkides on Tallinna mõningad linnaosad otsustanud just seal alkoholi ära keelata, mis tegelikult ka üsna mõistlik tundub. Samas muidu nii range Pärnu lubab juua, välja arvatud klaaspudeleist.

Kui see avalikus kohas joomise lubamise seadus nii palju vastuseisu tekitas, siis oleks ehk pidanud asja enne põhjalikumalt kaaluma. Kui aga see on juba kord kehtima hakanud, siis tasuks ehk oodata, enne kui piirkonniti piirama hakata. Muidu ei saa inimesed enam millestki aru. Tekkinud segaduses on seni kõige mõistlikumalt käitunud Tartu linnavalitsus, kes esialgu lähtub kehtima hakanud seadusest. Eks siis hiljem ole näha, mis see endaga kaasa toob, ja piiranguid kehtestada võib alati.

Keelualade tarvis tuleks aga välja mõelda ja üles riputada sildid, et inimesed ei hakkaks rumalate küsimustega politseinikke tülitama.