/nginx/o/2013/07/05/1875308t1h1e50.jpg)
/nginx/o/2009/10/28/257795t1hd7f8.jpg)
Venemaa töösturite ja ettevõtjate liidu esinduse külaskäik Tallinna eesotsas liidu presidendi Aleksandr Šohhiniga näitab, et midagi Eesti-Vene suhetes on võrreldes 2007. aasta jääajaga siiski edasi liikunud.
Argo Ideon: lahtise tekstiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast nn aprillisündmusi olnuks selline külaskäik täiesti mõeldamatu, nagu ka Eesti tööandjate visiit Moskvasse tänavu aprillis või kas või see, et Vene riikliku kontrollikoja juht Sergei Stepašin austab Eestis Vabadussõja monumenti – ehkki mitte seda insenerimõtte saavutust, mis statsionaarselt remondis on, vaid veidi tagasihoidlikumat reaalkooli sammast, mis ilmselt on Venemaal seni olnud täiesti tundmatu.
Šohhin paistis Tallinnas silma ka sellega, et tema vastused ajakirjanike mikrofonide ees ei koosnenud sõnadest «jah» ja «ei», vaid mees osutus ootamatult jutukaks. Ning osa räägitust võib pidada isegi mõnevõrra avameelseks.
Näiteks jutustas Šohhin Postimehe usutluses üsna kõnekalt sellest, mis meetoditega Venemaa endale kõrgtehnoloogiat üritab hankida, ostes üles lääne ettevõtteid ja kolides neid või nende oskusi üle Venemaale.
Šohhini juttu, kuidas Vene kapital võiks asuda Ida-Virumaale tööstusettevõtteid rajama, tuleb siiski vaadata mõnevõrra intellektuaalselt huvitava aruteluna. Kui Postimees temalt uuris, mis ettevõtted need oleksid, viis Vene töösturite juht jutu põlevkivi töötlemisele, milles saavutatud edusammudest president Ilves talle üksikasjalikult rääkinud.
Arvatavasti on meil veel päris pikk tee minna selleni, et Eesti-Vene majandussuhted jõuaks sellise vastastikuse usalduseni, et ühiseid põlevkivikombinaate rajada. Kuid, nagu kõneles Šohhin: «Meil pole vaja mitte eilse päeva töökohti, on tarvis, et ka venekeelsel elanikkonnal oleks tulevikuperspektiiv, et see tööstusharu oleks selline, et nende lapsedki saaks neis ettevõtetes tööd.»
Praeguses Eesti-Vene suhete seisus oleks algul tarvis tegeleda ennekõike mõnevõrra praktilisemate ja kiireloomulisemate küsimustega. Nagu piiriületusjärjekordadest lahtisaamine ja Narva uue maanteesilla ehitus. Vähemalt sõnades suhtuvad Vene majandustegelased mitmeööpäevaste sabade likvideerimisse juba täiesti konstruktiivselt.
Kuigi Vene töösturite juht seletas Tallinnas, et sellistel majandusküsimustel pole poliitikaga midagi tegemist, on selge, et ilma Kremli nõusoleku või taganttõukamiseta naaberriigis midagi olulist ei sünni.
Venemaa asub praegu nähtavalt faasis, kus neile tundub vajalik lääne-suhete paranemine ning ka Eesti-suunalisi aktiviteete tuleb vaadata üldisemas kontekstis. Paari soojema sõna nimel pole kohe põhjust karu kaissu pugeda, aga eks veidi eelarvamustevabam suhtlus tuleks küll mõlemale naabrile kasuks.