Andrus Karnau: poliitiline suvetuur

Andrus Karnau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Karnau
Andrus Karnau Foto: Pm

Haapsalu Augustibluusi tehti aastaid n-ö põlve otsas, pigem armastusest muusika vastu. Omaaegset hingust on ka praegu veel tunda. Ainus häda on korraldajail kogu aeg see olnud, et bluusimaailma suured tähed, keda õnnestub Eestisse kutsuda, kipuvad kohalikule publikule tundmatuks jääma. Tanel Padar, Emil Rutiku, Tõnis Mägi ja siis üks suur välismaa bluusitegija... Uudishimulikumat kontserdikülastajat aitab Google, aga korraldajale on see ikka peavalu, kui pole tähte, kelle nime kõik poole sõna pealt teavad.

Märulistaar Steven Seagal oli täistabamus. Teda teavad kõik, sülelapsest vanuriteni. Kuna tema filmid on lihtsakoelised, siis kõik mõistavad neid. Kindla peale minek.

Küüniliselt võttes, paremat reklaami kui Tõnis Mägi üleskutse bluusifestivali boikoteerida oleks raske tahta. Tavaliselt peavad korraldajad meelitama ajakirjanikke lugusid kirjutama. Praegu ei pea kedagi paluma, sest jutt käib juba mitmendat päeva ainult Steven Seagali ja Augustibluusi ümber. Festivalile tuntuse kasvatamiseks pole paremat vahendit kui debatt sotsiaalmeedias, iseasi, kas kontserdikorraldaja ikka ise tahtis sellist kuulsust. Vananevad tähed või muidu vasakpoolsete vaadetega kultuuritegelased on varemgi otsinud äärmusrežiimide juhtide tähelepanu ja aupaistet. Kuulsuse otsimine kipub olema kahepoolne. Filminäitleja Sean Penn sõbrustas Venezuela juhi Hugo Chávezega. Korvpallitäht Dennis Rodman on kiitnud Põhja-Korea režiimi.

Vene president Vladimir Putin tahab näidata end jõulise, võitluskunste valdava mehena. Jean Claude van Damme või Steven Seagal sobivad selleks suurepäraselt. Miljonid inimesed on näinud, kuidas märulifilmitähed mängleva kergusega vastaseid alistavad. Küllap nende sõber on niisama tugev ja osav.

Steven Seagal pole esimene «kasulik idioot», kes Venemaal end pimestada laseb. Ega jää ka viimaseks. Nelja aasta pärast on Venemaal jalgpalli maailmameistrivõistlused. Sotši olümpiamängud juba olid. Venemaa noppis ja nopib neist suurtest rahvusvahelistest üritustest maksimaalsed punktid. Propagandakahurid ei vaiki hetkekski.

Propagandasõjas on rindejoont veelgi keerulisem näha kui terrori­sõjas. Kui me Seagali vastu protestime, siis tegelikult ütleme, et Venemaa andku Krimm tagasi. Vähemalt mõtleme nii. Aga välja paistab see umbes nii, et üritame poliitiliste võtetega dikteerida ühe festivalikorraldaja esinejate valikut. Välisminister Urmas Paet ütleb, et korraldajad peaks aru saama ega kutsuma Venemaa poliitikut arutult kiitvat muusikut Eestisse esinema. Paetil on õigus, ainult et peaminister Andrus Ansip käis Sotšis ja siis ei leidnud ükski valitsusliidu poliitik, et seda ei peaks tegema.

Prantsusmaa ja Venemaa Mistrali-tehing peaks tänini jõus olema. Kui ma üleeile lugesin välisministri sõnu, tekkis mul korraks kiuslik mõte, et kas Prantsuse veini ja filmide nautimise võiks ja peaks samuti protestiks lõpetama. Äkki jõuaks Eesti vastuseis Mistrali tehingule siis paremini pärale, kui me lõpetaks Narva uut elektrijaama ehitavale Prantsuse suurkontsernile rahaülekanded? Seagali-vastane protest paistab välja mõttetu. Mida see annab Krimmi vabastamiseks? Üks turundustegelane soovitas minna Seagali kuulama Ukraina lippudega. Sel juhul oleks Augustibluusist saanud poliittuur. Õnneks korraldajad taipasid. Märulimeest me nüüd ei kuule, küll aga võiksid Krimm ja Ukraina meil meeles püsida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles