Rahvaliidu uueks looja

Juhan Aare Foto: A.Peegel

Juhan Aaret tabas juuni alguses Lõuna-Inglismaal Eastbourne’i linnakeses õhtusööki nautides justkui välk selgest taevast, kui talle helistas Rahvaliidu auesimees Arnold Rüütel ja tegi ettepaneku erakonna etteotsa asuda.

Aare ei langetanud otsust kohe, aga südames tegi otsuse, et tegeleb selle asjaga. Ta viis end kurssi erakonna olemusega ning sellega, mis vahepeal juhtunud on. Ta leidis, et erakond on jätkuvalt vägev, kuid viimastel aastatel kohutavalt käpardlikult juhitud.

«Jah, ma olen nõus,» ütles ta Rüütlile juuni keskel. Selleks hetkeks oli ta n-ö suurest poliitikast eemal olnud kümmekond aastat, kuid tundis hinges seletamatut kripeldust, sisemist valmisolekut ja õiget hetke...

Olgem ausad – Juhan Aare nimega välja tulemine oli paras üllatus. Rahvaliidu liikmed isegi olid meeldivalt šokeeritud, et tema esiletõus avalikkuses nii hästi vastu võeti. On nad ju harjunud, et viimastel aastatel jõuavad nad meediapilti vaid kallutatud jõudude poolt kõveraks, halvaks ja mustaks keeratult.

Nädal tagasi rääkis Rahvaliidu auesimees Arnold Rüütel Nõo spordihoones erakorralisel kongressil muu hulgas ka inimeste võõrandumisest oma riigist.

Üheks võõrandumise põhjuseks tõi ta meie valimissüsteemi, mis võimaldab parlamenti pääseda kandidaatidel, keda eelistavad parteid, mitte aga valijad.

«Teisalt peab tõdema, et valijad on suuresti sõltuvad meediast ning valituks osutub tihtipeale lihtsalt populaarne meedianägu,» tõdes Rüütel.

Aare on kindlasti suure osa oma populaarsusest teeninud tänu meediale. Olnud küll riigikogu liige ja ka näiteks Lääne-Virumaal Vihula vallavolikogu esimees, jääb ta lihtsa inimese jaoks ikkagi päevapoliitikaväliseks võitlejaks fosforiidisõja päevilt. See tuleb talle praeguses seisus kindlasti kasuks.

Olgem veelgi ausamad – on vaks vahet, kui sellest, et Eestist tuleks teha Ameerika või Saksamaa, räägib keegi Rahvaliidu põlisvõitleja, näiteks viimati juhi kohuseid täinud Arvo Sirendi, või Juhan Aare. Viimase puhul tunduvad entusiastlik ettevõtmine ja laiahaardelised eesmärgid sümpaatsed, kaasahaaravad ja toetust väärivad.

Rahvaliit tegi kindlasti õige valiku, kuid sellest üksi ei piisa. Värskete küsitlustulemuste kohaselt toetab Rahvaliitu vaid üks protsent valimisealistest inimestest. Kuid see ei pruugi midagi tähendada.

Ka Rahvaliidu kunagine juht Villu Reiljan armastas ajakirjanikele väikeste toetusnumbrite puhul öelda, et «ega need protsendikesed valimispäeval mitte midagi ei tähenda».

Rahvaliidul on vähegi korraliku tulemuse puhul võimalus osutuda valitsuse kokku panemisel kaalukeeleparteiks. Nad on ehk lihtsamad partnerid kui sotsiaaldemokraadid. Õhku jääb vaid üks küsimus – kas nad suudavad Aare juhtimisel vähegi korraliku tulemuse teha?