Miks teaduskonnad ülikooli reformiga nõus ei ole?

Tartu Ülikool. Foto: Margus Ansu

Nelja algse teaduskonna, sh usu- ja õigusteaduskonna säilitamine näitaks, et ülikool on püsivalt truu humanismi ideedele, mida järgides Tartu Ülikool rajati, kirjutavad Peeter Espak, Marju Lepajõe ja Priit Rohtmets TÜ usuteaduskonnast. See näitaks samuti, et õigus ja usk on sõltumatud – ja see on õhtumaise mõtlemise alus.

 

«On oluline hea seista selle eest, et traditsioonidesse klammerdumine ei muutuks ülikooli arengu takistuseks,» öeldakse Tartu Ülikooli juhtimis- ja struktuurireformi seletuskirjas. Ometi toetab üheksast teaduskonnast reformi selgesõnaliselt üksnes kolm suuremat. Kas tõesti on kõik teised teaduskonnad nii stagneerunud, sulgunud oma umbsesse minevikku ega taha midagi teada uuest ja ilusast elust, ei taha tutvuda uute inimestega, koos särasilmselt avastada uusi tundmatusi, lennata värskete sõpradega kosmosesse? Kas nad on tõesti «pimedad, ebateadlikud talupojad, kes ei mõista kollektiviseerimise tähtsust» (Lenin)? Miks osa teaduskondi pidurdab progressi ja loodab, et ka ülikooli senat reformiindu jahutab? Milles on konflikti tuum?

Usaldus kujuneb ajas

Hariduse andmine ja teaduslik uurimistöö tugineb usaldusele. See on kõige kindlam garantii, millega ükski kontrollisüsteem võistelda ei suuda. Institutsiooni teeb usaldusväärseks kindlatest ja kõrgematest printsiipidest kinnipidamine – see on teatav hariduslik ja teaduslik julgeolek, mis nõuab ajalugu. See on ju põhjus, miks õpingute kohana tõmbavad Heidelberg, Oxford ja Sorbonne, Eestis ikka Tartu. Ent usaldust on võimalik üheainsa teoga hävitada.  

Tartu Ülikool on viimased sada aastat esindanud teataval moel Eesti rahva au ja südametunnistust. Ta on olnud vundament omariikluse edendamisel ja vaimsel emantsipeerumisel. Ta on andnud võimaluse Eesti teadusel tõusta maailmatasemele ja temaga on seotud rahva lootused, et üha järgmised põlvkonnad, kes peahoone kuue samba vahelt väljuvad, viivad Eesti elu vastutustundlikult edasi, süvendades vaimset elu ja teenides oma professionaalsusega praktilise elu arendamist. Rahva usaldus on kõige suurem vastutus. Tartu Ülikool ei petnud seda usaldust isegi nõukogude ajal.

Ent nii usaldusväärset haridusinstitutsiooni oleks olnud raske asutada tühjale kohale. Selle eeldus oli kolmesaja-aastane traditsioon, kindlaksjäämine ülikooli alusideedele, mis olupoliitika tõmblustes iga päev ei muutu ja mis selle usalduse võimaldasid.         

Seetõttu ei ole Tartu Ülikoolis toimuv ainult ülikooli siseasi. Sellega on seotud kogu rahva ootused ja tulevik. Kui ülikooli juhtida nagu suletud äriühingut, tähendab see autoriteedi kadu ja marginaliseerumist ühiskonnas. Varem-hiljem tekib küsimus, miks rahvas üldse sellist ülikooli peaks üleval pidama.

Reform peab olema läbimõeldud

Kui Tartu Ülikoolis viia läbi põhimõttelisi reforme, peaks nende sisu olema selge ja põhjendatud, mitte ainult akadeemilisele kogukonnale, vaid ka avalikkusele. Praegune pingeline vastasseis teaduskondade ja ülikooli juhtkonna vahel näitab aga seda, et reformide vajadust ja sisu põhjendada ei suudeta, isegi pärast mitmeaastast tööd mitte, kõnelemata võimalike tagajärgede analüüsist. Jääb mulje, et seda isegi ei taheta. Suutlikkus põhjendada on aga teaduselus conditio sine qua non. Just see on põhjus, miks suurele osale akadeemilisest kogukonnast on praegune protsess vastuvõetamatu. See käib teaduse ja õpetamise eetika vastu.

Kuidas siis põhjendusi ei ole? Kaks reformi eesmärki on ju seletuskirjas sõnastatud: 1) muuta ülikooli ja valdkonna arenguks vajalike eesmärkide täitmine olulisemaks individuaalsete eesmärkide täitmisest; 2) parandada ülikooli ja valdkonna juhtimises kaasa rääkimise tahet ja võimalusi, sidudes tugevamalt juhtimistasandid ning loobudes otsustusõiguseta koordinatsioonitasanditest.

Esimene eesmärk tähendab aga sisuliselt seda, et tahetakse jõuda olukorda, mis juba on, kui tähelepanelikult ringi vaadata: inimeste jaoks, kes ülikoolis töötavad, ongi ülikooli eesmärgid individuaalsetest olulisemad. Seda näitab kas või asjaolu, et kõige suurema loengukoormusega õppejõud teevad oma tööd palga eest, mis ei suuda konkureerida isegi Tallinna trollijuhtide palgaga. Teist eesmärki, mis on iseenesest kiiduväärne, reform aga ei toeta. Isegi reformi läbiviimise protsess näitab seda: ühel hetkel ei maksa isegi terve eriala hääl enam midagi (rääkimata enamiku  parandusettepanekute mittearvestamisest, mida uuele põhikirjale tehti). Ülikoolielus kaasarääkimine ei vaja teaduskondade liitmist. Reform ei ole metodoloogiliselt piisavalt põhjendatud.

Omaette artiklit vääriks põhikirjakomisjoni töö katmine saladuselooriga, protokollide kättesaadavaks tegemine alles senati liikmete mitmete arupärimiste järel ja lõpuks selgunud tõsiasi, et põhikirja väljatöötamise algfaasis hakati kohe liikuma  nelja teaduskonna suunas ilma, et alternatiive oleks vähemalgi määral kaalutud. Põhikirjakomisjoni liikmed on ise mõista andnud, et algusest peale liiguti kuskilt «ülevalt» tulnud ja juba ette paika pandud juhiste ja reeglite järgi.

Öelda avalikkuses põhikirja vastuvõtmise järel, et ühiskonna tormiline reaktsioon on ülikooli juhtkonna jaoks ootamatu, sest põhikirja väljatöötamine oli toimunud avalikult, on eelnevat arvesse võttes küüniline ja silmakirjalik. Ilmekas on ka fakt, et ülikooli kodulehele internetis ilmus uudis põhikirja vastuvõtmisest senatis alles siis, kui sel teemal oli avalikkuses juba mitmeid päevi arutletud ja otsuse vastuvõtmisest oli möödunud rohkem kui kaks nädalat. 

Reformi sisu

Akadeemilisele töötajale paistab, et ülikooli juhtkond soovib reformida üksnes juhtimist, st senise keeruka bürokraatliku skeemi lihtsustamist, mille käigus suur hulk allüksusi taandataks neljale suuremale üksusele ja otsuseid, sh mõistagi eelarvelisi, võtaks vastu kitsas ring inimesi. See soov on mõistetav. Kes ei tahaks, et elu oleks lihtsam!

Paraku toob see kaasa teaduskondade sundliitmise mehhaanilistel alustel, mis tähendab, et senine teaduskond, kes vastutab oma eriala teadusliku taseme, õpetamise sisu ja õppejõudude koosseisu eest, ei saa oma vastutust enam täiel määral teostada (kuigi seletuskiri väidab vastupidist). Ent sama ohtlik on eri teaduste vaatepunktide hägustumine ja nivelleerumine. Mehhaaniline liitmine on kõike muud kui interdistsiplinaarsuse süvendamine. Ülikooli kui universitas’e mõte on just selles, et eri teaduste vaatekohad oleksid võrdselt esindatud, sõltumata sellest, kas mingit eriala õpib parajasti sada või tuhat noort. Kvantiteedid võivad muutuda juba järgmisel aastal, aga vaadete pluralism peab olema püsiv. Sellel tugineb ülikooli tasakaal ja suutlikkus kesta. See on ka põhjus, miks vanad ja klassikalised Euroopa ülikoolid (näiteks Saksamaal) ei vähenda struktuuriüksusi, vaid vastupidi, pigem rohkendavad.

Kahjuks peab juhtima tähelepanu, et seni on juhtimisprobleem olnud seotud just suurte teaduskondadega, st et see, mis näeb paberil välja hea ja lihtsa lahendusena nelja ristküliku kujul, võib tegelikkuses ajada olukorra hullemaks. Senise olukorra analüüsi põhjal on just väikesed teaduskonnad oluliselt efektiivsemad ja paremini juhitavad kui suured, nii teaduses kui ka õppetöös – sest õppejõud teab oma vastutust. Küllap seepärast on rektor Kalm oma argumentides olnud heitlik: küll võib lugeda, et suuremad teaduskonnad on paremad ja tugevamad, siis jälle, et väikestel on liiga hea, nad on nartsislikud ja enesessesulgunud kuningriigid, kellel võiks olla halvem – nagu suurtel. Kuidas piisakski teaduskonna nõukogudest uute hiigelteaduskondade haldamiseks? Otsuseid hakkaksid omakorda langetama inimeste kogud, kellel puudub kompetents nende vastuvõtmiseks. Väga palju hakkab sõltuma juhtide isiksuseomadustest ja isiklikest tõekspidamistest. Raske on vältida jõumänge meelevaldselt kokkusurutud üksuste vahel. Reform ei lahenda juhtimisprobleeme.

Rektor Kalm on oma esinemistes korduvalt veel rõhutanud, et reformi kõige olulisem idee on luua tugevad instituudid. Seda ideed üldiselt toetatakse. Ent praeguses reformikavas selle tulemuseni ei jõuta, sest kuidas saab instituut olla tugev, kui otsustustasand pole mitte instituudi, vaid teaduskonna nõukogu, kus iga instituuti esindab 1–2 inimest ja otsuseid ei tehta enam pädevusest? Instituut jääb praegu eunuhhiks, kuigi võib-olla sarmikaks. Rektor on seepeale toonud näite professorite valimisest ülikooli senatis, mis tõestab, et kompetents võib asuda ka tsentraliseeritud struktuuriga ülikooli otsustuskogudes. Võrrelda konkreetsete kriteeriumide täitmist ja ekspertarvamustele toetuvat professorite valimisprotseduuri instituutide ja moodustatavate teaduskondade juhtimisega, mis on võrreldamatult keerulisem ja mitmetasandilisem, on kahjuks ebaadekvaatne. 

Lisaks toob suurte teaduskondade loomine kindlasti kaasa õppekavade ühtlustamise, n.ö. sidumise. Senised protsessid ülikoolis on näidanud, et see toimub alati eriala põhjalikkuse arvelt, üliõpilaste teadmiste ja ettevalmistuse, professionaalsuse arvelt. Väita, et liitmised on üksnes noorsoo hüvanguks, on enneaegne ega arvesta seniseid kogemusi. Eesti suurimaid probleeme on juba praegu professionaalsuse nappus peaaegu kõikides eluvaldkondades – seda tendentsi ei tohiks ülikool küll soodustada. Ülikooli spetsiifika on just selles, et laia-põhjalisus tähendab teadmiste sügavust, mis võimaldab pidevalt ümber orienteeruda, kohanduda, tegeleda ka tundmatute probleemidega. Pinnalise haridusega inimene jääbki abitult ulgumerele.

Suurte teaduskondade loomine võimaldab kahtlemata ka koondada, kindlasti mitmekesisuse arvelt ja üheülbastumise poole, see tähendab ka teadusliku originaalsuse arvelt. On valdkondi, milles koondamine on niigi viidud kriitilise piirini,  ja paljudel põhidistsipliinidel pole isegi enam dotsentuure, rääkimata professuuridest.

Samas interdistsiplinaarsus, erialade koostöö, mida reformilt oodatakse, toimib praegu väikestes teaduskondades, näiteks usuteaduskonna jt vahel, väga hästi, so teaduskondi liitmata. Seevastu kolleegid suurtes teaduskondades kurdavad, et nad ei tunne inimesi õieti oma instituudi seeski ja tegelikult pole sageli ka huvi tunda.  

Teaduskonna mõiste

Senist diskussiooni on püütud esitada teatava nimetülina, justkui oleks teaduskondadele tähtis ainult tiitel. Küsimus on siiski sisuline, mitte vormiline. Mõiste teaduskond muutub reformiga laialivalguvaks. Seda mõistet ei ole sisuliselt korrektne kasutada mehhaaniliselt moodustatud uue üksuse puhul (kuigi ajaloos on seda tehtud). Ei ole piisavalt arvestatud, et teaduskond, millega tõlgitakse ladina sõna facultas ('võime, oskus, vastav jõud'), ongi just sellepärast tugev mõiste (ja ka tugev struktuuriüksus alates XII sajandist), et ta tugineb erialale, teatud kindlale teadmiste sektorile. Kui mõiste erialast lahutada, siis teaduskonna mõiste jõud iseenesest uuele nähtusele edasi ei kandu ja devalveerub kohe, kaotades sisu.

Teaduskonna mõistega ei saa nii meelevaldselt ümber käia, nagu ehk eesti vaste teaduskond seda lubaks. Pikk teadusdistsipliini uurimise ja õpetamise ajalugu annabki teaduskonnale kvaliteedi, mis tõesti maksab. Seepärast, kui üldse suuremate struktuuriüksuste moodustamise teed minna, võiks uue üksuse nimi pigem valdkond olla, sest see, mis moodustatakse on lai ja ebamäärane, ajaloo ja traditsioonideta – seda tuleks selgelt tunnistada. Sellise valdkondliku süsteemi järgi tegutsevad näiteks Oxfordi ülikool ja meile ajaloos suureks eeskujuks olnud Uppsala ülikool. Teaduskondade kui väiksemate üksuste kaotamise teed pole nendes ülikoolides mindud.

Struktuuri joonistamisest ja nimetustest olulisem on siiski küsimus, kuidas valdkondadesse kuuluvad teaduskonnad säilitaksid oma autonoomia ja otsustusõiguse, mida nõuab neil lasuv vastutus oma eriala ees. Teadus saab areneda üksnes loomulikul viisil, mitte välisel suunamisel. 

Sõnum akadeemilisele maailmale

Ülikooli areng sõltub paratamatult rahvusvahelisest suhtlusest ja mainest. Kui ülikooli tuum on selgelt ajalooline põhistruktuur, siis on see juba iseenesest kõige olulisemaid ja püsivamaid kvaliteedimärke, mis hetkelisest populaarsusest ei sõltu. Nelja algse teaduskonna, s.h. usu- ja õigusteaduskonna säilitamine näitaks, et ülikool on püsivalt truu humanismi ideedele, mida järgides Tartu ülikool rajati. See näitab samuti, et õigus ja usk on sõltumatud – ja see on õhtumaise mõtlemise alus. Hilishumanismi haridusreformaatorid Philipp Melanchthon Euroopas ning Johan Skytte Eestis ja Rootsis andsid nendele ideedele eriti selge vormi, mille hoidmine ja edasiarendamine peaks olema Tartu Ülikooli au küsimus. Ilma usu- ja õigusteaduskonnata ülikool ei ole maailma mõistes enam ülikool.

Reformiga muutub aga Tartu Ülikool harvaesinevaks eksperimentaal- või uusülikooliks. Sellist mudelit ei ole omaks võtnud mitte ükski tõsiseltvõetav tippülikool kogu regioonis. Senised hästi sissetöötatud suhtlussüsteemid muutuvad. Oma nördimust ja hämmastust on väljendanud juba nii Rootsi kui Saksa ülikoolid. Eestist saab ainus Euroopa Liidu riik ilma universitas’eta.  

Ettepanekud

On ilmne, et nii reformi sisu kui vorm ning samuti ülikooli uus põhikiri vajaksid põhjalikumat läbikaalumist. Arutelu ei tasu karta, vaid vastupidi – rektor ja ülikooli juhtkond peaksid ülikooli eri teaduskondi ja instituute, teadustöötajaid ja õppejõude ka veel nüüd, kaheteistkümnendal tunnil, julgustama, et need põhikirja kohta oma arvamust avaldaksid. Ülikool on ärganud ja peab näitama, et suudab oma tegevust nii korraldada, et kaitstud oleksid nii suuremate kui ka väiksemate teaduskondade huvid. Ilmselt võivad Euroopa Liidu struktuurides töötavad inimesed nõustudes pead noogutada, et selline protsess, kus eesmärgiks on konsensuse saavutamine, on aeganõudev, ent see tähendab, et otsus, milleni jõutakse, on küps ja tagab ülikooli sellise arengu, mis vastab ühiskonna ootustele ja vajadustele. Kuni praeguseni on reformi läbi viidud jõuga, üksuste tahte vastaselt, ja see ei ole ülikooli vääriline.

Ülikooli nõukogu on oma ülesannet täitnud seni hästi, juhindudes põhimõttest, et bürokraatiat pole juurde tarvis, ning kuulanud ära ka ühiskonna ja erialaseltside seisukohad (ja neid arvesse võtnud). Lõpliku lahenduse leidmine on aga väärikas ülesanne uuele senati koosseisule, mis alustab peagi tööd.