Janar Ala

FOTO: Postimees

Märulistaar Steven Seagali ülesastumine bluusiartistina tänavuse Augustibluusi ühe peaesinejana on osutunud suuremaks uudiseks, kui oleks võinud arvata. Kuna näitleja on esinenud Vladimir Putini režiimi ja selle käikude toetajana, on leitud, et sellise artisti esinemine Haapsalus pole õige.

Tõnis Mägi kutsus Augustibluusi lausa boikoteerima, välisminister Urmas Paet arvas samuti, et asi on taunitav. Augustibluusi korraldaja Indrek Ditmann on öelnud, et Seagal tuleb Haapsalusse kui muusik, ja jättis tema poliitilised eelistused kommenteerimata. Linnar Priimägi kirjutab oma Facebooki-postituses Tõnis Mäe avalduse kohta, et üks laulja ei tohiks kunagi kutsuda üles teist boikoteerima.

Millegipärast meenus mulle selle peale mõned kuud tagasi veebiküljel Za/um ilmunud kirjanik Kaur Kenderi kiri Vladislav Surkovile, juhtivale Kremli ideoloogile. Sellel kirjal oli kirjanduslikku kvaliteeti ja selle tõttu jäid Kenderi seisukohad lahtiseks – selline on paraku kunsti loomus. Küll võis sellest aga soovi korral välja lugeda toetust Putini režiimile.

Kuna kiri ilmus ka vene keeles, leidis see resonantsi vene meediaruumis ning isegi «veli Surkov», nagu Kender tema poole kirjas pöördus, võttis vaevaks lühidalt tänada ja vastata. Hiljuti ilmus Kenderil koos Taavi Eelmaaga kahasse raamat «Kaurile/Kadunud sõbra juhtum». Raamatut «Kaurile» soovitas Facebookis kultuurisoovitusena ka president Toomas Hendrik Ilves. Selle peale võiks ju küsida, kas president toetab Putini režiimi.

Intervjueerisin kevadel tähtsat iiri kirjanikku John Banville’i, kellelt küsisin muuhulgas, kas romaani tuleb hinnata esteetilistest või eetilistest kategooriatest lähtuvalt. Ta vastas, et ainult esteetilistest, eetikaga pole sel midagi pistmist. Vladimir Nabokov nimetas eetikaküsimustega tegelevat George Orwelli «1984» kunagi «üksnes päevakajaliseks rämpsuks» ja pidas kunstiteose ülevaimaks eesmärgiks tekitada «esteetilisi võbelusi». Peetakse ju Nabokovi enda «Lolitat» moraalses mõttes kaheldavaks, kuid kui kirjandusteadlased sellest kirjutama hakkavad, ei tule jutuks moraal, vaid ilu.

20. sajandi kultuuriloost võib üles lugeda terve rea totalitaarseid režiime pooldanud suurnimesid: filosoof Martin Heidegger, luuletaja Ezra Pound, kirjanik Louis-Ferdinand Celine jne. Muidugi on see nende tööd mõnel ajahetkel ka varjutanud, kuid vaatamata poliitiliste seisukohtade küsitavusele on nende kunst ajaproovile vastu pidanud ja praeguseks kindlalt igavikku kirjutatud.

Ma ei ütle, et Ilvese Kenderi-kiitus on sama, mis Seagali poolehoid Putini vastu. Ma ei ütle ka, et Seagal on bluusilauljana või näitlejana sama tähtis kui Heidegger filosoofina või Pound luuletajana. Küll tuleb aga aktsepteerida Seagali soovi laulda bluusi ja teha seda kus iganes. On see hea või halb, on juba liiga keeruline küsimus.