Toomas Raudam.

FOTO: Erakogu

Herbert von Karajanil mõõdeti ükskord orkestri juhtimise ajal pulssi. Selgus, et pulsi kõikumine ei sõltunud mitte liigutustele kulunud energiast, vaid muusikast, selle rütmist ja meeleolust. Näiteks lennukit juhtides (muide, ta oli ka hea piloot) ja maandades kõikus pulss märksa vähem. Sama kehtib ka kuulaja kohta. Hea muusika, nagu ka hea kirjandus, on eelkõige rahustaja ja lepitaja. Ta eraldab, ehitab kuulaja ja elu vahele müüri, mille taga ka kõige seltsivam või sõjakam inimene on hetkeks ihuüksi. Üksi oma mõtetega. Kõik, mis seda segab, on äärmiselt häiriv. Tänapäeval on üsna raske, kui mitte võimatu, sellest hoiduda. Tõsidus kipub maa pealt kaduma.

Ma poleks kunagi uskunud, et keegi, kes on seotud bluusiga, kuulutab oma poliitilist meelsust, vähe sellest, suisa allianssi ühe kõige rüvedama poliitikuga. Olen oma silmaga näinud, kuidas George Bush lavalt p***e saadetakse – «Bush, get out of town!». Ei mäleta, kes seda tegi, kuid pole tähtis. Patti Smith sülitas lavale tulles. Ja tal oli õigus – sülg on valge plekk universumi pilkases päästmatus pimeduses.

Mis ka Haapsalu bluusifestivalil pärast Tõnis Mäe tehtud boikoteerimiskutset ei juhtuks, üks on selge – kontsert on rikutud. Sinna tulevad need, kes tahavad näha sensatsiooni, võib olla isegi verd. Kuid siis on too Seagali nime kandev tühisus saanud selle, mida ta oma filmides kuuldavasti propageerib. Ma ise polnud temast varem midagi kuulnud. Tolle tüübi esinemine bluusifestivalil on minu silmis võrdne sellega, kui Hitler dirigeeriks Wagnerit. Või veel tabavam, tapvam – Mozartit.

Kõige hullem, kui midagi ei juhtuks. Kui ei lendaks ükski mädamuna. Küllap on turvameestel tööd rohkem. Seda, et nad oma tööd oskavad, olen kogenud, kui mind väravas läbi on otsitud. Ütlen seda ilma igasuguse irooniata. Nad oskavad pilgust välja lugeda, kas sa armastad bluusi või mitte. Nüüd siis on nii, et armastuse selgeim märk on mädamuna. Mul oli häbi, kui esimesel Rock Summeril Jethro Tulli esinemise ajal hakkasid purjus publiku seast tühjad pudelid lavale lendama. Nüüd Haapsalus mul häbi ei oleks. Häbi on siis, kui midagi ei ole.

Bluus on meie võib olla ainus võimalus, kuidas olla vastu. Vastu kõigele, millega tahetakse öelda midagi kindalt, tagasivõetamatut, graniiti raiutut. Ka seda ei tohi öelda, et Venemaa on selline. Just tuli telekast suurepärane film «Toru» ja režissöör ütles, et ta loodab, et Venemaa ei jää selliseks. Ka meil tuleb loota. Loota, et ka Eestimaa muutuks.

Aastaid tagasi olin ma tunnistajaks, kuidas B. B. King, vastuseks vihjele, nagu oleks Eric Clapton kuskil öelnud, et King on temalt õppinud, ütles, et nii see ju ongi ja et ei tasu selle üle üldse imestada, kui isad on kehvemad kui pojad. Ja veel ütles ta, et kogu muusika on hea ja et ta kuulab hea meelega ka räppi. Võib olla ta poleks nii öelnud, kui poleks olnud küsija nõmedat kindlust selles, et ainult bluus on hea.

Bluus on hea just sellega – armastusega. Ja sellega, et poliitikud peavad põlvitama, kui tahavad bluusilt autogrammi saada. Igal juhul tuleb olla alandlik. Nagu ka bluus ise on alandlik inimeste ees, kellel pole elus võib-olla kõige paremini läinud. Iga kummardus võimu poole on bluusis välistatud. Ma võin sellega veel kuidagi leppida, kui bluesman’il on kõik hambad suus või kui ta laulab ooperilaulja häälega või kui ta ei põegi vähki või kui tal pole (kunagi olnud) pohmelli, ent mitte ühelgi juhul sellega, kui ta mingi lurjusest limukaga koos lavale tükib.

Ja kui peaks juhtuma, et teid Haapsalu lossi väravatest sisse lastakse ja mädamuna kotist ei leita, siis tahaks loota, et teil õnnestub oma hinges säilitada absoluutne ükskõiksus. Sest enamat – valget tatti – pole väärt too tüüp, kelle nime ei taha suhu võtta, sest siis tekiks seal kõrb.