Eerik-Niiles Kross

FOTO: Andres Haabu / Postimees

Küsimus, milline võiks olla Venemaa järgmine sõjaline samm Ukrainas, tekitab praegu unetuid öid nii Kiievis kui loodetavasti ka NATOs ja Washingtonis, kirjutab julgeolekuanalüütik Eerik-Niiles Kross (IRL). Ta pakub välja kolm põhivarianti, kuidas sündmused edasi areneda võivad.

Venemaa veebruaris alanud agressiooni Ukraina vastu saab põhiliselt Moskvast lähtuva retoorika alusel jagada nelja etappi. Kõiki neid etappe iseloomustab Venemaa osaluse eitamine vähemasti aktiivsetes etappides ja tegelike eesmärkide hägustamine tegevuse ja retoorika täieliku lahutamise kaudu. Sellel, mida Venemaa ütleb, pole vähematki seost sellega, mida ta teeb.

Kõigepealt vallutati ja annekteeriti Krimm, tegemist oli klassikalise erioperatsiooniga, kus Venemaa invasiooni eitati kuni Krimmi piduliku annekteerimis­tseremooniani ja siis jagati osalenud vägedele ordeneid.

Järgnes eskalatsioonietapp Ida-Ukrainas, kus loodi imporditud eriüksuslaste gruppide toel separatistlik võrgustik, haarati kümneid linnu kolmes Ida-Ukraina oblastis, loodi iga hinna eest muljet Ukraina keskvõimu võimetusest ja loodeti nurjata presidendivalimised. Selle operatsiooni­etapi põhielement oli otsese sõjalise jõuga ähvardamine. Ukraina piiri taha koondati umbes 40 000 sõdurit ja rohkesti tehnikat, Vene tankid sõitsid mööda piiritaguseid maanteid, helikopterid rivistusid ja lendasid ringi. Nii Kiiev kui lääs hoidsid Vene invasiooni ootuses hinge kinni.

Kuni presidendivalimisteni kestis täielik fantoomsõda. Venemaa justkui ähvardas vägedega piiri taga ja maailm anus Moskvat mitte ründama, samas kui Vene eriüksused viisid Luganskis ja mujal läbi sõjalisi operatsioone.

Presidendivalimiste eel alustas Moskva veel keerulisemat mängu. Diplomaatias vahetati käiku ning hakati rääkima läbirääkimistest ja pingeleevendusest. Moskva andis lootust, et tunnustab presidendivalimiste tulemusi, vägesid hakati piiri ääres­t ära viima. Ilmselt nägi Kreml, et valimisi läbi kukutada ei õnnestu ja ilma avaliku sissetungita ei suuda separatistid ka spetsnaz’i abiga kogu hõivatud territooriumi hoida.

Kiiev hakkas näitama esimesi sõjalisi edusamme separatistide vastu. Moskva ei saanud olla ka vaikimisi kaotustega seostatud. Moskva nõustumised läbirääkimiste ja «diplomaatilise lahendusega» pidid panema lääneriigid avaldama survet Kiievile sõjaline tegevus lõpetada. Ses osas on Kreml ka teatavat edu saavutanud. Lääne niigi vähene otsustavus sanktsioonide kehtestamisel on sootuks raugenud ja nii Berliin kui Brüssel räägivad Kiievile, et tarvis on läbi rääkida. Arusaamatu küll, kellega täpselt.

Samas on Venemaa intensiivistanud konventsionaalse relvaabi andmist kaotusi kandvatele separatistidele. Mõne nädala eest algas sõja kolmas etapp, kus Venemaa ühest küljest nõuab Kiievi terrorismivastase operatsiooni lõpetamist, räägib tsiviilohvritest ja murest kuritarvituste üle, samal ajal saadab iga päev üle piiri uusi soomukeid, tanke ja raskerelvastust, kasutab moodsaid tankitõrjerelvi ja reaktiivraketiheitjaid Grad. See relvastus kuulub n-ö pärissõja arsenali.

Praeguseks on ilmne, et põhilisi eesmärke ei ole Moskva senise taktikaga saavutanud. Separatistide käest on ära võetud suur osa territooriumi, Kiievi valitsus on pigem tugevnenud ja stabiliseerunud, üha raskemaks läheb varjata Moskva otsest sõjalist tegevust Ukraina territooriumil. Separatistide endi käes võiks ehk olla miinipildujaid, kuid Grade lihtsalt ei kasuta keegi muu kui Vene armee.

Algamas on sõja uus etapp, sest Venemaa peab kas taanduma või minema rünnakule. On selge, et senise tegevuse jätkudes saavutavad ukrainlased peagi olukorra, kus kontrollitakse enam-vähem kogu territooriumi ja lahendada jääb Donetskisse tõmbunud separatistide küsimus. Suurlinnas tsiviilelanikkonna sekka peitunud võitlejad on loomulikult tõsine probleem, ent on oma olemuselt lokaalne, ja kui Ukraina väed linna sissepääse kontrollida suudavad, hakkab aeg töötama keskvalitsuse kasuks.

Praegu on Venemaa ilmselgelt mures nii Kiievi pealetungi edukuse kui oma fantoomsõja läbikukkumise pärast. Viimane ei ole ka kaugeltki nii varjatud kui seda loodeti. Venemaa sekkumine on nii kaugelenähtav, et peatselt ei saa isegi Brüssel enam teeselda selle mittemärkamist.

On usutav, et umbes aprillis, kui ukrainlased suutsid esimest korda mobilisatsiooniga edu saavutada ja hakkasid läänest võitlusvõimelisemaid väeosi ida poole Dneprit saatma, otsustati Moskvas loobuda kiirest rünnakust üle piiri. Sinna koondunud 40 000 meest ei olnud enam piisav. Seejärel alanud näilist pingeleevendust ja vägede tagasitõmbamist tuleks seetõttu pidada pigem ümbergrupeerumiseks kui taandumiseks.

Oleks äärmisel naiivne arvata, et Moskva on pärast kuudepikkust erinevate operatsiooniversioonide katsetamist äkki loobunud oma strateegilisest eesmärgist ehk Ukraina kontrolli alla saamisest. Üsna kindlasti kaalutakse uusi sõjalisi tegevusvariante.

Putin on seni suutnud pidevalt üllatada nii oma sammude ajastuse kui suuna osas. Ainus, mida julgen kindlalt ennustada, on, et järgmise sõjalise sammu ta kindlasti astub. Küsimus, milline see võiks olla, tekitab praegu unetuid öid nii Kiievis kui loodetavasti ka NATOs ja Washingtonis. Võiks ka ennustada, et järgmise sammuga tuleb Venemaa sõjaliselt vähemasti osaliselt n-ö kapist välja.

Põhivariante võiks pakkuda kolm. Esiteks võiks venelased tuua praegu piiridele alles jäänud väed sisse rahuvalvajatena. (Moskva viimaste päevade üliterav retoorika väidetava Ukrainast Venemaale ühte elumajja lennanud raketi osas kõlab vägagi sobiva ettekäändena.) On selge, et nendest vägedest ei piisa Ida-Ukraina hõivamiseks, kuid sissetung lööks segi ukrainlaste ofensiivi ja annaks separatistidele, kes hakkavad jääma kahes põhilises keskuses ukrainlaste haardesse, oluliselt hingamisruumi. Samuti oleksid ukrainlased sunnitud ilmselt põhjast vägesid juurde tooma, mis omakorda jätaks selle suuna väga haavatavaks. Kui ukrainlaste edu jätkub senises tempos, on paari nädala pärast sellise operatsiooni teostamiseks liiga hilja. Seega, kui venelased tõepoolest Luganski ja Donetski oblastisse sisse tungivad, teevad nad seda lähimate päevade jooksul.  

Teine võimalik samm, mis iseenesest on võimalik ka kombinatsioonis eelnevaga, oleks Ida-Ukraina kohal nn lennukeeluala kehtestamine. Nimelt on Ukraina lennuvägi viimastel nädalatel separatistide vastu kõige tõhusamat tööd teinud. Moskva poolametlik retoorika on sagenevalt soovitanud ka «strateegilisi lööke». Lennukeeluala tähendaks, et Venemaa muudab Ukraina lennuväe tegutsemisvõimetuks. Selleks on vaja raketi- ja pommirünnakuid Ukraina lennuväljade ja lennuväe baaside vastu lääne pool Dneprit.

Niisugune rünnak oleks retoorikas põhjendatav «enesekaitsega» ja «tsiviilelanikkonna kaitsega». Samuti saaks Putin luua paralleeli NATO Serbia-vastase operatsiooniga (mida Moskva alalõpmata meenutab) ja väita, et me «kaitseme ennast nii nagu Iisrael».

Ukraina lennuväevastane operatsioon aeglustaks oluliselt Kiievi separatistide vastast ofensiivi, kuid raske on näha, et see tooks kaasa sõjalise pöörde ilma Vene maavägede sekkumise või Vene lennuväe kasutamiseta ka Ukraina üksuste ja logistika vastu.

Kolmas võimalus on kõige murettekitavam. Miskipärast on jäänud peaaegu tähelepanuta Putini 27. juuni käskkiri. Sellega kuulutas ta 60 päevaks välja armee ja sisevägede reservväelaste mobilisatsiooni. Mobilisatsioonikäskkiri sisaldab ka kahte salajast punkti, mille sisu ei ole avalikult teada. Et see käskkiri ei oleks seotud sündmustega Ukrainas, on peaaegu võimatu kujutleda. Analüütikute väitel peaks Moskva selle mobilisatsiooniga saama relvile umbes 200 armee, spetsnaz’i ja õhudessandi manööverpataljoni, mis on kolm korda rohkem, kui oli koondatud Ukraina piiridele märtsi lõpuks. See jõud peaks kokku saadama augusti lõpuks ehk enne NATO Walesi tippkohtumist. Pehmelt öeldes jääb arusaamatuks, miks lääs taas usub, et Moskva otsib kriisile diplomaatilist lahendust, kui samal ajal käib suuremat sorti mobilisatsioon.

Isegi kui Putin seda väge ei kasutaks, oleks tegemist Ukraina seisukohalt fataalse ähvardusega.

Kokkuvõtteks: kuigi nii lääne poliitikud kui meedia on Ukraina kriisist väsinud, peaksime silmad murelikult lahti hoidma. See sõda ei ole veel kaugeltki läbi.