Juhtkiri: kelle asi on kadunud koer?

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Ehkki suur osa Eesti omavalitsusi nõuab kasside ja koerade registreerimist, on osaliselt tegu formaalsusega, millest ei pruugi looma kaotsi minekul erilist abi olla. Ühist andmebaasi omavalitsuste peetavatest registritest ei moodustu. On küll olemas ka kaks üleriigilist registrit, kuid 215 kohalikust omavalitsusest on ühega neist liitunud vaid 37. Ülejäänud kasutavad Exceli tabelit või ruudulist vihikut või on registri pidamisest hoopis loobunud, ehkki eeskirjad seda nõuavad – sellisel kujul ei ole registrist mingit abi.

Muidugi peavadki lemmikloomad olema eelkõige omaniku vastutus, kes ise peaks selle eest hoolitsema, et loom saab kantud üleriigilisse registrisse, ning seda saab iga loomaomanik ka teha. Kuid praeguse asjade korralduse puhul on üsna mitu probleemi, mis siiski tähelepanu vajaksid.

Kõigepealt, praeguse korraldusega on lemmiklooma omanikule antud kaudselt võltskindlus, et looma kaotsimineku korral piisab tema leidmiseks, kui koer on kohalikku registrisse kantud. Kui omavalitsuse kasside ja koerte pidamise eeskiri nõuab looma kiibistamist ja registreerimist, on sellega ju justkui kõik vajalik tehtud. Sageli selgub alles siis, kui loom kaduma läheb, et tegelikult oleks lemmik tulnud arvele võtta ka teises ja kindluse mõttes ehk veel ka kolmandas kohas. Küll väiksem, aga siiski teatud segadus on ka kahe üleriigilise registriga (tegelikult on veel ka kolmas, samuti üleriiklik, aga see on mõeldud vaid tõuloomadele). Loomaga välismaale minnes ei pruugi piisata ka sellest, kui koer on ühes neist üleriigilistest kirjas – ta peab olema kirjas just selles õiges, mis on ühinenud Euroopa Liidu ülese registriga.

Teine probleem seondub tühja tööga, mida omavalitsusametnikud teevad. Eestis on üle saja sellise lemmikloomaregistri, mille pidamisest tegelikult suurt tulu ei ole ja mida vaid kombe pärast peetakse. Mõni omavalitsus on selle täitmisest ka loobunud, ehkki eeskirjad seda endiselt nõuavad.

See omakorda toob kaasa küsimuse reegli ja selle rikkumise üle: põhimõte, et eeskirjast kinni pidamise üle võib igaüks omatahtsi otsustada, ei anna ilmselt just head signaali rahvale, kes ametnike sellise teguviisi mudeliks võivad võtta. Kui võim ei täida eeskirju, miks peaks siis inimene – see küsimus on kerge tekkima.

Kolmas probleem seondub omavalitsuste nõrga koostöövalmidusega. Kui omavalitsusel ei ole üle­riigi­lis­e registriga liitumine kohustuslik ja sellest ei nähta ka otsest kasu, eelistatakse seda mitte teha ja asju endiselt omaette põlve otsas ajada.

Ei saa ju kuidagi öelda, et kadunud lemmikloomade leidmine ei ole avalik huvi ja seetõttu ei ole selle kergemaks muutmine sugugi omavalitsuse asi. Tartu loomade varjupaiga hinnangul leiavad omaniku üles peamiselt ikka just need koerad, kes on üleriigilistesse registritesse kantud. Kolmandik koertest aga seda ei ole. See aga tähendab, et iga kolmas kaotsi läinud koer ei jõua kunagi koju tagasi.

Seega, vaja oleks otsust: kui leitakse, et põlve otsas registri pidamisest nagunii kasu ei ole ja seda eriti ka ei tehta, tasuks ehk see nõue eeskirjadest välja võtta. Kui aga omavalitsused leiavad, et register siiski on avaliku huvi küsimus, tuleks teha koostööd üleriigiliste registritega, et kadunud loomad siiski tee koju leiaksid.