/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
Kellelegi ei meeldi, et tema järele nuhitakse. Sakslaste pahameel oli igati mõistetav, kui selgus, et Ameerika luure on värvanud Saksamaa luureteenistusse Bundesnachrictendienst (BND) väiksema kaliibriga töötaja ja pidanud sobimatult lähedasi suhteid ühe kaitseministeeriumi ametnikuga. Ent luuretöö esimene reegel ei ole mitte «ära lase end tabada» (see on alles teine). Esimene reegel on kaaluda operatsiooniga seotud võimalikku kahju ja kasu.
Selles mõttes peab Ameerika kahtlemata Saksamaa järele nuhkima. Tegu on suurriigiga, millel on oma huvid, mida järgitakse jõuliselt ja süümepiinu tundmata, eriti neis valdkondades, kus puutuvad kokku kaubandus ja poliitika.
Järelikult, kui ma oleksin Ameerika poliitik, sooviksin võimalikult põhjalikult teada Saksamaa suhetest Hiina, Iraani ja Venemaaga. Eriti praegu pakub erilist huvi see, et Saksamaa tundub blokeerivat NATO katseid kaitsta ohualdist Kirde-Euroopat, täpsemalt Poolat ja Balti riike. Ameerika luureülemad on sestap õigustatud otsima vastust küsimustele, mis huvitavad nende poliitilisi juhte.
Vastupidi levinud arusaamisele ei valitse NATO ridades kokkulepet mitte luurata teiste liikmesriikide järele. Kreekas ja Türgis on teineteise järele luuramine vaat et rahvusspordi staatuses. Õige on muidugi see, et luuramine on loomu poolest ebaseaduslik: sellega kaasneb saladuste röövimine, mis rikub seadusi, ning inimeste veenmine murdma lubadusi, mida nad on andnud oma tööandjale ja kolleegidele. Kuid ka Saksamaal on suured ja hästi rahastatud luureagentuurid, mis just sellega tegelevadki.
Siinkohal tasub meenutada, et Saksamaa pidas aastaid agenti otse Eesti riikliku julgeoleku süsteemi keskmes. Herman Simm oli arvatavasti kogu NATO ajaloos kõige rohkem kahju teinud luuraja, sest ta ei andnud saladusi edasi mitte ainult BND-le, vaid ka Venemaa SVRile (välisluureteenistusele). Seniajani pole selge, kas ta vahendas andmeid venelastelt sakslastele või vastupidi, aga paistab, et selles osas valitses vähemalt vaikiv koostöö ja teadmine (kirjutasin Simmi juhtumist raamatus «Pettus»).
Samuti tasub märkida, et Saksamaa luureteenistused on aastakümneid teinud koostööd USA partneritega. Kogu hädakisa juures, mida Saksamaal on tehtud NSA väidetava privaatsuse rikkumise pärast, käis see kooskõlas seadustega ning oli vastastikku kasulik paljudes valdkondades, sealhulgas Lähis-Ida, terrorismiga võitlemise jt küsimustes.
Koostöö võiks olla tihedamgi. Kui asi puutub luuresse ja julgeolekusse, käituvad nõndanimetatud viis silma (Austraalia, Kanada, Suurbritannia, Uus-Meremaa ja Ühendriigid) peaaegu nagu üks tervik. Nad ei luura üksteise järele, igatahes mitte rohkem, kui luurab Texas California või Baier Baden-Württembergi järele. Nõndanimetatud NATO viisik (kuhu kuuluvad ka Holland ja Eesti) on samamoodi tihedates suhetes. Saksamaagi võiks sellesse kuuluda – kuid selleks kuluks aastaid ja teistsugune peaks olema ka suhtumine välispoliitikasse.
Lühidalt öeldes: kõike head Saksamaa korraga ei saa. Mida rohkem liigub Saksamaa rahvusvahelistes suhetes oma rada mööda, seda rohkem tunnevad tema vastu huvi teised riigid ja seda tungivamalt üritavad nad teada saada, mis tegelikult toimub.
Ameerika elab üle CIA Berliini luurejuhi häbistava avaliku väljasaatmise – see oli sümboolne meelehea marru aetud avalikkusele. Ameerika jätkab luuramist. Kuid süvenev poliitiline jahedus võib kahjustada ka tegelikku koostööd. See toob kasu õige paljudele riikidele. Ainult mitte Saksamaale.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane