/nginx/o/2021/06/04/13825320t1ha64b.jpg)
/nginx/o/2010/07/09/399480t1h8f72.jpg)
Elada on jäänud aega rohkem, kui võis arvata. Paljudel on võimalik lisaks lastelastele näha ka lastelastelapsi ja ehk ka lastelaste…
Aivar Reinap: pensionihoiatus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Komisjon hoiatas pikema ja haigustevabama elu eest, mis toob kaasa ka negatiivsema poole – selle eest peab maksma. Maksma pikema tööperioodiga ja pensionile mineku võimaluse kadumisega kaugemale tulevikku, näiteks 70. eluaastani ja tulevikus ehk kaugemalegi.
Paljudele kättesaamatusse kaugusse nihkuvate aastanumbrite taustal jääb kõlama hoiatus, et riigile ei maksa vanaduspõlves eriti loota, sest praeguses vananeva rahvastikuga pensionisüsteemis stabiilseid lahendusi ei paista.
Praegune süsteem põhineb suures osas lihtsal matemaatikal, kus pensionisummad sõltuvad maksumaksjate ja pensionisaajate arvust. Kui maksjaid jääb vähemaks ning saajate arv kasvab pikeneva eluea tõttu ebaproportsionaalselt suureks, siis pensionäride arvu vähendamiseks kergitataksegi pensioniiga, sest maksumaksjate arvu kasvatamiseks on võimalusi vähem.
Saaks tõsta ka makse, kuid väheneva arvu maksumaksjatega ei oleks see tõenäoliselt väga jätkusuutlik, sest piirid on noortele avatud. Maailma rahvaarvu järjepideva kasvu tingimustes oleks lahenduseks ka võõrtööjõu ehk maksumaksjate massiline riiki toomine, kuid ka selle võimalusega ületavad probleemid tõenäoliselt loodetava tulu.
Riik on andnud mõista, et inimväärse pensioni saamiseks peaks hoolsalt koguma raha pensioni teise ja kolmandasse sambasse ja lisaks ka sukasäärde, mille toel ehk on võimalik praegusega sarnast pensionärielu elada.
Kui pensionifondid seda raha muidugi säilitada suudavad, sest Euroopa Komisjon juba hoiatas, et väheneva rahvastikuga majanduses pole põhjust fondidest erilist tootlust loota. Kõlab kahtlaselt olukorraga leppimise ja allaandmise moodi.
Loodus paraku tühja kohta ei salli ning nii nagu majanduses võtavad kasvavad ja elujõulisemad majandused Aasiast järjest positsioone üle, toimub see ka mujal.
Kui me ise ehitame oma pikaajalised plaanid rahvastiku ja äriliste võimaluste kokkutõmbumisele, siis pole ka niisuguse perspektiivitu tulevikuga suuri plaane võimalik teha. Nii pole ka imestada, et me oma eludest suurt ei hooli ja kaotame neid ridamisi maanteedel ja veekogudes.
Võimalik on siiski ka olukorraga mitte leppida ning oma lastelastelaste nägemiseks tuleks ise midagi teha ning alustada oma lapsest ja parem veel, kui ikka mitmest.
Sel juhul on vähemalt lootust, et kui riigile ei saa ja võõramaalastele ei julge loota, siis aitavad ehk vajaduse korral oma lapsed või nende lapsed.