Juhtkiri: pole pinki, pole probleemi?

Hiljuti helistas Postimehe arvamustoimetusse murelik lugeja, kes rääkis ühes Eesti linnas ühe suure kortermaja krundil kasvavatest õunapuudest. Õunapuud olevat vanad ja uhked, kuid meelitavat viluvarju kogu ümbruskonna napsilembelisi inimesi. «Mida teha?» küsis lugeja, nagu toimetuselt aeg-ajalt ikka küsitakse, «kas pöörduda linnavalitsuse poole, et õunapuud maha võetaks? Puudest on väga kahju, aga kuidas seda olukorda teisiti lahendada?»

Tänasest lehest saame lugeda, et Tallinna Kesklinna valitsus on Uue Maailma asumis võtnud maha ja paigutanud ümber enam kui kümme pargipinki. Just selsamal põhjusel. Pinke hakkasid kasutama seltskonnad, kel meeldib õues alkoholi pruukida.

Seesuguseid probleeme on kõikjal Eestis selle kuu alguses varasemast rohkem esile kerkinud. Nimelt jõustus 1. juulil uus korrakaitseseadus, mis lubab avalikus kohas alkoholi tarbida, kuid see tegevus ei tohi kaaskodanikke häirida. Mõnes mõttes on olukord nüüd selgem, sest see, mis varem toimus, ehkki varjatult, on nüüd igaühe silma all. Kuid mis seal salata, avanev pilt ei ole kuigi meeldiv.

Seadus jätab omavalitsustele õiguse määrata kindlaks lastele suunatud või tervise edendamiseks mõeldud paiku, kus alkoholi tarbimine lubatud ei ole, ning mitu linna ja valda seda õigust ka kasutab. «Ma arvan, et Eesti inimene ei ole nii viisakas ja kultuurne, et ta oskab juua,» ütles eelmisel nädalal Postimehele Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf.

Puude mahavõtmine ja pinkide ümberpaigutamine, samuti ühe või teise omavalitsuse piiranguotsus võivad olla lahendus mõne asumi jaoks või puudutada suhteliselt väikese inimesterühma heaolu, kuid olemuslikult on see siiski pigem donkihhotlik võitlus. Alkoholiga seotud problemaatika juured on tunduvalt sügavamal ja riigi tasandil tuleks tunnistada, et eneseregulatsiooni korras ei õnnestu kõiki küsimusi selles valdkonnas lahendada.

Liikumine liberaalsema, vähem reguleeritud riigi poole on õige ja euroopalik. Kuid teatud regulatsioonid alkoholiga seoses on vältimatud. Riik saab alkoholi tarbimist kontrollida maksupoliitika, müügipiirangute, reklaami, kampaaniate jmt kaudu. Kriitikutel on õigus: seadusandlik võim on seni valdkonnas tegutsenud võrdlemisi kaootiliselt. Tulevast aastast maksab ostja lahja alkoholi pudelilt 16–17 senti aktsiisi senise 14 sendi asemel – sellega ei saavutata isegi mitte hinnatõusu, millest sel puhul räägiti.