Märt Rask.

FOTO: Tairo Lutter

Vandeadvokaat, endine riigikohtu esimees ja eksjustiitsminister Märt Rask (63) leiab intervjuus, et maadevahetuse kohtuasja tuleks võtta nagu mitmekihilist pirukat, mida korraga läbi hammustada ei anna. Tema hinnangul teatakse seda kaasust verstapostina ka kolmekümne aasta pärast.

Te lahkusite Reformierakonnast 2005, pärast riigikohtu töö lõppu aga pole tagasi läinud. Miks?

Seaduslikke takistusi selleks ei ole, aga kuna ma teen advokaaditööd, siis see ei pea olema seotud ühe erakonnaga. Õiguslikud mured ei sõltu usutunnistusest või parteilisest veendumusest.

Kui näiteks klient on tubli keskerakondlane, võib tekkida tõrge ja ta ei tule õigusliku probleemi korral selle advokaadi juurde, kes kuulub Reformierakonda. Arsti puhul võib mõelda nii, et pole tähtis, mis parteisse ta kuulub, vaid et ta oskaks pimesoolt lõigata. Õiguslikud küsimused on aga sageli ka sotsiaalsed küsimused, mil on alati mingi poliitiline varjund. Siin võib erakonda kuulumine hakata advokaati segama.

Kaua võimul püsinud Reformierakond sai vahepeal lööke ja tundus, et on kustumas. Nüüd aga oli kevadel valimistel taas esimene. Kuidas see küll õnnestub?

Minu meelest on see usalduskrediit, mis valijate poolt antakse, nagu üks suur arbuus, ümmargune asi. Seda saab ainult ümber jagada, mitte juurde toota. Kui kellelgi läheb hästi, siis kellelgi teisel läheb kehvemini.

Arvan, et Reformierakond oma kodanikukesksusega on valijaile endiselt sümpaatne. Andrus Ansip oli isegi oma vigade ja veidrustega minu arvates igatpidi väga tubli peaminister. Aga eks kõik ju tüütab ära. Midagi ei ole teha, see ei ole abielu, kus surm meid lahutab.

Ansip vahetati värske näo vastu ja nüüd võib taas pikemalt edasi valitseda?

Kaldun arvama, et jõulist uut erakonda, kes oleks võimeline võtma pärast riigikogu valimisi valitsusvastutuse, täna kusagil ei küpse.

Ma ei usu projektiparteidesse. Võib ju mängida protestihäältega, aga see, kes protestib, see ei ehita, see ei loo. See valija on tegelikult destruktiivne.

Kuidas vaatasite sellele, et Siim Kallas tuli peaministriks ja peaaegu et põgenes tagasi Brüsselisse?

Olen selline noor pensionärist poliitikavaatleja, ma ei ole unustanud seda, mis tagatubades tehakse. Traagelniidid paistsid välja.

Kui tuuakse välja mingeid piltlikult öeldes lapsepõlvevallatusi, millel ei ole ei õiguslikku, poliitilist ega muud tähendust, ja nõutakse neile kommentaare, siis tahetakse sind ikka panna mingisse valgusse.

1990ndail tulid inimesed poliitikasse Eestit tegema, riiki looma, ühiskonda ümber korraldama. See oli teisiti kui täna. See poliitika, mida praegu tehakse, on kvaliteedilt kindlasti hoopis midagi muud.

Siim Kallas ei ole see inimene, kes kibestub ja muutub siis tõrksaks ning hakkab halba soovima.

Arvestades Siimu autoriteeti, tema elukogemust, võiks ta olla väga hea konsultant, olla nõustaja või siis täiesti eraldiseisev persoon – nagu meil on õiguskantsler, riigikontrolör, president. Aga poliitikas on selgelt põlvkonnad vahetunud. Kui see on juba toimunud, on väga vähe tõenäoline, et saab kella tagasi pöörata.

Tuleb tähele panna, et kui tema vastu tõstatati süüdistusi, siis ega keegi noorema põlvkonna poliitikutest ei tõtanud ju Siimu kaitsma.

Lugesin Müürilehe juhtkirjast, et «oleme ühiskondlikult kokku leppinud, et sotsiaaltöötajad, kultuuriinimesed ja muud pehmod ei vääri oma töö eest võrdväärset tasu ärimeeste ja poliitikutega». Kas see on tõesti nii?

Kui rääkida eri elualade esindajate, ärimeeste ja poliitikute palkadest, siis minu arvates palk või tasu tehtud töö eest peab garanteerima väärika elu. Aga kui jutt on sellest Neivelti 1000-eurosest miinimumpalgast, siis sellega on samamoodi nagu Ansipi viie rikkama riigiga. Seda ei saa võtta nii, et kehtestame jõuga. See on eesmärgipüstitus. Eesmärke võib ju kritiseerida või neid pilada, ent kui neid ei püstitata, ei ole võimalik ka ühiskondlikku mõtlemist kuhugi suunata.

Kui sa tahad tegeleda kaunite kunstidega, siis pead arvestama, et kaunite kunstide tipud teenivad väga hästi. Aga väga paljud loovad kunsti ka vaeva, viletsuse ja näljaga. Kui seda ei tehta noorele inimesele selgeks, siis ta võib tõsiselt pettuda.

Ei maksa loota, et ainult diplom kellelegi leiva lauale toob. See on illusioon, midagi ei ole teha.

Mida arvate maadevahetuse kohtuotsusest?

Siin on tekkinud kultuslik vaidlus, nagu kunagi oli üks asi, mida teadsid kõik: nn Desintegraatori kohtuasi ehk Johannes Hindi protsess. Ajaloost säilivad teatud asjad ning ilmselt teatakse ka kolmekümne aasta pärast, et maadevahetuse protsess oli üks verstapost.

Juristieetika juurde kuulub ka see, et sa ei võta sõna teemadel, mille toimikumaterjale sa pole vaadanud. Mina seda teinud ei ole. Niipalju võin öelda, et kõik need aastad inimeste elus, kes olid uurimis- ja kohtualused – mina ei julge öelda, kas nad on süüdi või ei ole –, aga isegi kui nad on süüdi, siis see riigi repressiooniaparaadi all olek oli juba ränk karistus.

See on märgilise tähendusega kaasus, kus probleemid ulatusid õigus­likest moraalsete ja eetilisteni. Nii mitmekihiline pirukas, et seda korraga läbi ei hammusta.

Teine aspekt – minu meelest on ajakirjandus pööranud lubamatult palju tähelepanu sellele menetlusele algstaadiumis ja lubamatult vähe, kas materjali mahu tõttu või muul põhjusel, kohtumenetlusele endale.  Sellepärast, et kui lugeda kõiki artikleid, mida Eesti Ekspressis või mujal avaldati, siis see oli selge PR-poliitika, millega valmistati ette avalikkuse arusaamist õiglusest.

Selline menetluse pikkus ei ole ühele demokraatlikule õigusriigile kohane. Riik peab olema suuteline kiiremini otsuseid langetama. Mida võib endaga kaasa tuua Euroopa Inimõiguste Kohus, ma ei tea – kas see võetakse menetlusse või mitte.

Kas teid kui veel hiljutist riigikohtu esimeest ei riivanud need Rait Maruste sõnad Postimehes, et otsusest kumab «nõukogude-prokuratuurlik karistuslikkus»?

See oli tema emotsioon – kui mõistetakse inimesed süüdi, siis ka karistatakse.

Endise riigikohtu esimehena võin öelda, et riigikohtunikud teevad oma otsused sõltumata ajakirjanduslikust survest, poliitilistest ambitsioonidest ja sõltumata ka ühiskonna õiglustundest. Nad on sõltumatud. Ma ei tea ühtegi kaasust või juhtumit, kus võiks kahtlustada riigikohtunikke, et nad on kuidagi sätitud või väänatud. See on nende siseveendumus – see võib olla ka ekslik, aga see on nende oma. Ning ühiskonnas on nii kokku lepitud, et riigikohus on kõrgeim kohus.

Rait Maruste sõnastus, «prokuratuurlik», oli väga peenelt valitud. Mina saan sellest aru nii, et tema peab silmas, et riigikohtu kriminaalkolleegium tegi prokuratuurile meelepärase otsuse.

Ent isegi kui jutt käib sellest, et riigikohus tegi oma otsuse n-ö prokuratuuri käepikendusena või midagi taolist – selle aja jooksul, mil olin riigikohtu esimees, on ju inimesi ära kuulatud avalikul istungil, on kuulatud erinevatel nõupidamistel… Aga kunagi pole minu ja julgen ka öelda, et ühegi teise riigikohtuniku suhtes olnud seda, et tehke niimoodi, teeme nüüd mingi kokkuleppe vms. Eestis ei eksisteeri niisugust asja.

Huvitav, et prokuratuur ise ei ole nii märgilist otsust avalikult kommenteerida tahtnud?

Nad ei ole suurt midagi öelnud, eks seal seisab analüüsi veel piisavalt ees. Ega prokuratuuri pudipõll ka puhas ei ole seal. Kui Igor Gräzin võttis sõna, et kui pikalt on kõik toimunud, siis ega kohtumenetlus ei olnud ju pikk. Selle mahu kohta mingit ülemäärast venitamist ei olnud.

Millega maadevahetuse otsus ajalukku jääb? Sellega, et tuntud inimesed mõisteti süüdi kuidagi kahtlaselt kogutud tõendite alusel, või ikkagi teetähisena korruptsioonivastases võitluses?

Nii ja naa. Igaüks saab sellest otsusest võtta selle, mida tahab. Kindlasti võib see olla ka signaal, et riigikohus võttis selge hoiaku: pistise andmine-võtmine, ka altkäemaks, korruptiivsed teod ei ole Eestis lubatavad. Tõendite jne asjus aga on avalikku diskussiooni väga raske arendada, sest siin on vaja erialateadmisi. Vaieldamatult tuleks siin justiitsministeeriumi, prokuratuuri, teiste õigusasutuste ja parlamendi vahel suurem selgus luua. Ei saa olla nii, et kord on [tõendid] kasutatavad ja kord ei ole.