Luiz Felipe Scolari

FOTO: A.Peegel

Mis on Brasiilias kõige tähtsam? Loomulikult on see jalgpall. Maailma populaarseima mänguga hingavad ühes rütmis kõik riigi 200 miljonit elanikku. Ühtlasi on selles Lõuna-Ameerika suurriigis kõige olulisem ametipost jalgpalli rahvuskoondise juhendaja töökoht.


Kui maailma suurim jalgpallipidu jõudis 64 aasta pikkuse pausi järel taas Brasiiliasse, lootsid sealsed elanikud, et lõpuks suudetakse unustada 1950. aasta tragöödia, kui koduse MMi esikohamängus kaotati Uruguayle. Austav ülesanne tiitel koju tuua anti 2012. aasta lõpus legendaarsele treenerile Luiz Felipe Scolarile.

Loodetud rõõmupeo asemel peab 65-aastane mees nüüd aga elama teadmisega, et just tema juhendamisel tabas koondist ajaloo suurim fiasko, kui koduse finaalturniiri poolfinaalis kaotati Saksamaale 1:7! Vaid võite tunnistavate brasiillaste jaoks on tegemist alanduse tipuga, mida ei olegi võimalik andestada.

1950. aastal tembeldati Brasiilias kaotuse järel süüdlasteks mustanahalised mängumehed Bigode, Juvenal ja Barbosa. Kõige suuremaks kannatajaks jäi nendest kokkuvõttes väravavaht Barbosa, kes on meenutanud, et tema elu kõige kurvem hetk saabus kaks aastakümmet pärast finaalmängu, kui poes osutas üks ema näpuga temale ja ütles oma pojale, et see on mees, kes pani kogu Brasiilia nutma.

Tänapäeval pole jalgpallimaailm õnneks enam nõnda rassistlik, nii et vaevalt tuleb praegustel tumedanahalistel koondislastel kogeda Barbosa saatust. Pigem tundub usutav, et süüdlase otsingul rakendatakse vana tõde, et võidab meeskond, aga kaotab treener. Nii jääbki Scolari igavaseks samba­maa inimeste mällu mehena, kes pani sedapuhku 200 miljonit brasiillast nutma.

See taak jääb Scolarit saatma isegi vaatamata tõsiasjale, et tegemist on mehega, kes tõi peatreenerina Brasiiliale 2002. aastal nende seni viimase MM-tiitli. Seda juba ainuüksi seetõttu, et kodumaal toimuv jalgpallipidu on midagi erakordset, kuid on nüüd juba kahel korral lõppenud brasiillaste jaoks rahvusliku katastroofiga. Tõenäoliselt murdus ka Scolari süda Saksamaaga peetud poolfinaalmängu jooksul tuhandeks tükiks nii nagu tema kaasmaalastelgi. Olid ju 200 miljonit inimest asetanud oma ootused ja lootused just tema juhendatud meeskonnale.

Tugeva isiksusena võttis Scolari loomulikult kogu vastutuse enda peale ja tegi seejärel veel ka meediale selgeks, et tema käe all on koondis ju tegelikult edukalt mänginud. Need on aga siiski vaid sõnad ja raskeid momente tuleb neil päevil Scolaril üle elada mitmeid. Kindlasti ei ole pisaradki talle praegu võõrad. Nagu tõestavad fotod, tõi vestlus Brasiilia jalgpalliliidu presidendi José Maria Mariniga neljapäevasel koondise treeningul taas legendaarsele juhendajale klombi kurku.

Samas juhtub tõenäoliselt niimoodi iga brasiillasega, kes meenutab teisipäeva õhtul Belo Horizontes juhtunut. Ja nii kestab see veel kümneid ja kümneid aastaid.

Nagu ajalugu on näidanud, võib Brasiilia võita järjepanu maailmameistritiitleid, kuid oma kodus saadud kaotusi mäletatavad ka järgnevad põlvkonnad. Nii ongi brasiillaste jalgpallifolkloori tekkinud juba uus sõna «Mineiraço» (kohtumise toimumispaiga Estádio Mineirão järgi, kirjeldamaks seal saabunud šokki), mis võtab kokku kogu teisipäevase alanduse, milleni jõuti seni ikkagi kõrgelt hinnatud Scolari juhtimisel.