Esimene kokkupuude temaga, seda küll telefoniliini kaudu, lõppes mulle suure ehmatusega. Oli ilmselt kas 1995. või 1996. aasta maikuu, igatahes oli käimas Tartus mingi Postimehe väliüritus, ilmselt Postimehe päev ja suured ülemused eesotsas Mart Kadastikuga olid majast väljas Raekoja platsil.

Sama päeva lehes oli meil ilmunud esiküljel praeguse välisministri, toonase Postimehe uudistetoimetaja/ajakirjaniku Urmas Paeti lugu pensionide maksmise süsteemi muutustest. Paraku oli loos mingi kala ja vihased pensionärid oli terve päeva helistanud Postimehe uudistetoimetuse üldnumbrile, ja sõimanud. Üldtelefon oli paraku minu töölaual. Ja mina olin muidugi hommikust peale pidanud nendele vihakõnedele vastama, ausalt öelda oli sellest juba täitsa kõrini. Umbes kella kuue või poole seitsme paiku õhtul helises taas telefon ja kergelt nasaalne vanamehe hääl nõudis, et ma otsekohe leiaks talle toru otsa Mart Kadastiku. Mõtlesin - no tohhoo, kurat, pensionärid on ikka päris ülbeks kätte läinud, nõuavad juba Kadastikku ennast. Käratasin siis üsna järsul toonil telefonitorru «Mis teie nimi on? Kadastik teie pensioniprobleemidega ei tegele!». Seepeale oli torus natuke aega vaikust ja siis kostis «Minu nimi on Tõnisson», ja pandi toru ära.

Uhh, mõtlesin mina, ja peast käis läbi ka mõte, kas ma siin ikka homme veel töötan või vallandatakse kohe. Igatahes õnnestus kuskilt ülima kiiruga Kadastik leida ja ta helistas ise omanikule tagasi. Mina jäin tööle edasi.

* * *

Pole mõtet eitada, et tulenevalt sõjaeelsest vastasseisust Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi leeride vahel, tuli õppida teatud teemade puhul talitama nii, et vältida tarbetut turbulentsuse initsieerimist omaniku ja väljaande suhetes. Ajakirjaniku seisukohast vaadatuna olen ma tänulik, et vastutav väljaandja Mart Kadastik ja peatoimetaja Vahur Kalmre täitsid seda n-ö tulemüüri rolli väga hästi. Oli muidugi ka juhtumeid, kus leht sai tunda tuuleiile. Näiteks tuli olümpialiikumise ajaloost rääkivast loost kõrvaldada Johan Laidoneri kui omaaegse Eesti olümpiakomitee juhi nimi jne. Ja 1996. aastal oli üks kriis nii terav, mis oleks peaaegu lõppenud Heldur Tõnissoni ja Postimehega suhete katkemisega. Põhjuseks muidugi taas üks Johan Laidoneri käsitlus lehes, mis oli omanikule täiesti vastuvõtmatu. Ma tean, et Mart Kadastik pakkus omaniku viha toimetuselt ja lehelt ärasuunamiseks oma tagasiastumist. Sellest ajast pärineb ka üks Kadastiku lause, mis ülitäpselt iseloomustab olukorda, milles tuli töötada ja mille mõte oli, et tark toimetaja pidanuks mõistma, et teatud kohustuslikus minevikku suhtumisel on Postimehe vabaduse hind oleviku käsitlemisel.

Arvestades 1990ndate väga räiget võitlust ajakirjandusturul, oli Heldur Tõnissoni majanduslik tugi Postimehele, mis erinevalt tänasest päevast ei olnud mitte Eesti võimsaim ajaleht, kindlasti oluline ja aitas panna aluse, et kunagisest Tartu lehest sai praegune juhtiv üle-Eestiline leht.

* * *

Olen saanud Heldur Tõnissonilt telefonitsi pragada ka veel mitme loo pärast, sest ma ei olnud vanahärra arvates piisavalt mõistnud «kui tundelikkude teemadega on tegemist». Ja muide, kui ma praegu vaatan tagasi, siis ma arvan, et tema sõnades oli iva.

* * *

Hää kolleeg, alaloolane Alo Lõhmus (praegu Maalehes) läkitas 1998. aasta jaanuaris oma uudistetoimetuse kolleegidele valitud katkendeid raamatust «Piinlikud lood», köide 2, Tallinn «Perioodika», 1983. See raamat kujutab enesest valitud artikleid ajalehest Kodumaa. Saatesõnaks väljavõtetele lisas Alo: «Mees, kelle kohta tiblad niiviisi kirjutavad, peab olema päris asjalik, aus ja tubli inimene.»

Jutt on 1944 loodud Eesti Komitee Väliskomisjoni liikmetest:

[---] Inglise luureagent, intrigaan ja valekaardimängija Heldur Tõnisson [---]

[---] Et anglosaksid ei solvuks, usaldati agentuuri loomine FIB residendi Hans Ronimoisi ja Inglise luurega sidemeid pidava Heldur Tõnissoni hoolde [---] Nii juhtuski siis, et kui Johannes Klesment soovitab pagulaskonna kodurahu huvides «inimesi ajakohaselt erapooletult» võtta, siis see Heldur Tõnissoni töntsidest kõrvadest mööda  ei lähe, vaid ta nõuab oma pehmet s-i inistades, et «kõik tuleb meeles pidada ja kirja panna, missugust suunda keegi pidas, ja kellega koos töötas». Pidagem siis ka meeles, et Koodi-Jaani viimse võsu esimeseks mureks Rootsi jõudes oli köögiukse kaudu kuningakotta pugeda ja meelde tuletada, et tema papa oli omal ajal ekstsellents ja lasti sisse eesukse kaudu. Et väljapressijast lahti saada, avati tookord Tõnisson juuniori nimele krediit konservitööstuse avamiseks. Endine nurgaadvokaat oskas selle aga lühikese ajaga maha mängida, nii et tuli jällegi lootma jääda vanadele peremeestele Intelligence Service'st. Paraku ei jätkunud selleks tööks aga iga kord intelligentsi.[---] Värbamistöö juhtimine soovitatakse anda selle ala spetsialistidele Inglise luurest - A. Varmale ja Heldur Tõnissonile [---]. [---] Voldemar Kures pääses Heldur Tõnissoni kaasabil laagrist ja müüs tema vahendusel 1500 krooni eest maha oma «eriarhiivi»... ...Avantüristlikel üritustel Nõukogude Liidu vastu pole aga paraku edu. Heldur Tõnissoni ja Hans Ronimoisi sellesisulised «aruanded» «väliskomisjonis» kujutavad enesest kõige tavalisemaid väljamõeldisi või ajalehesõnumite ümberjutustusi..."

* * *

Kui olime 1998. aasta 4. mai õhtul jalutades teel Stockholmi restorani «Opera», mis on Tõnissoni lemmik, siis küsisin temalt teel pisut ka suhete kohta väliseestlaskonnaga. Ta oli napisõnaline. Pärisin, mida ta arvab Eesti nn eksiilvalitsuste tegevusest. Tõnisson leidis, et kasu oli pigem välisesinduste tööst, kes nappide võimaluste piires siiski Eesti teemat tõstatasid. Eksiilvalitsuste kohta arvas vanahärra, et vaevalt neist mingit kasu oli, pealegi käis seal pidev omavaheline tülitsemine, kes on ikka see õige. Andmaks edasi oma pragmaatilist ja realistlikku hoiakut, rääkis ta mulle loo, kuidas omal ajal pärast Vene revolutsioone põgenes Euroopasse, eriti aga Pariisi palju igasuguseid Tsaari-Vene aadelkonna esindajaid. Õhtuti panid nad oma tähtsad aumärgid rinda, jõid teed, ja kujutasid ikka veel ette, et nemad on jätkuvalt suurvürstid. Aga päeval tegutsesid nad taksojuhtidena.

Heldur Tõnisson ei ole pärast 1943. aastat, kui ta kodumaalt lahkus, Eestit külastanud. Küsisin ka, miks. Ta kostis, et on juba eakas mees ning kardab, et Eesti külastamine võiks talle olla liialt emotsionaalne.

* * *

Eesti Ekspressis 2004. aastal ilmunud loos «Mees, kes mängib märgitud kaartidega» kirjutas Mihkel Kärmas, et «väidetavalt on Heldur dikteerinud ka mälestused, mida säilitab ja avaldab alles pärast tema surma advokaat». Loodan, et see Kärmase loo lause osutub nüüd, pärast Heldur Tõnissoni surma, tõeks. Pajatada oleks Heldur Tõnissonil ikka erakordselt paljust.

Muide, ega ka see intervjuu, mis Postimehe nädalalõpulisas Arter kaks aastat tagasi tema 100. sünnipäeva puhul ilmus, pole kaugeltki mitte kõik, mida ta mulle sel 1998. aasta maikuu päeval Stockholmis rääkis. Ta käskis umbes 5-6 korda diktofoni vahepeal kinni panna, enne, kui edasi rääkida. Et kohtumisest on möödas juba 16 aastat ja ka mina pole enam 20-aastane, siis ma enam ei mäleta, millest ta mulle rääkis siis, kui diktofon oli kinni. Inimese mälu on paraku valikuline.