Hää kolleeg, alaloolane Alo Lõhmus (praegu Maalehes) läkitas 1998. aasta jaanuaris oma uudistetoimetuse kolleegidele valitud katkendeid raamatust «Piinlikud lood», köide 2, Tallinn «Perioodika», 1983. See raamat kujutab enesest valitud artikleid ajalehest Kodumaa. Saatesõnaks väljavõtetele lisas Alo: «Mees, kelle kohta tiblad niiviisi kirjutavad, peab olema päris asjalik, aus ja tubli inimene.»
Jutt on 1944 loodud Eesti Komitee Väliskomisjoni liikmetest:
[---] Inglise luureagent, intrigaan ja valekaardimängija Heldur Tõnisson [---]
[---] Et anglosaksid ei solvuks, usaldati agentuuri loomine FIB residendi Hans Ronimoisi ja Inglise luurega sidemeid pidava Heldur Tõnissoni hoolde [---] Nii juhtuski siis, et kui Johannes Klesment soovitab pagulaskonna kodurahu huvides «inimesi ajakohaselt erapooletult» võtta, siis see Heldur Tõnissoni töntsidest kõrvadest mööda ei lähe, vaid ta nõuab oma pehmet s-i inistades, et «kõik tuleb meeles pidada ja kirja panna, missugust suunda keegi pidas, ja kellega koos töötas». Pidagem siis ka meeles, et Koodi-Jaani viimse võsu esimeseks mureks Rootsi jõudes oli köögiukse kaudu kuningakotta pugeda ja meelde tuletada, et tema papa oli omal ajal ekstsellents ja lasti sisse eesukse kaudu. Et väljapressijast lahti saada, avati tookord Tõnisson juuniori nimele krediit konservitööstuse avamiseks. Endine nurgaadvokaat oskas selle aga lühikese ajaga maha mängida, nii et tuli jällegi lootma jääda vanadele peremeestele Intelligence Service'st. Paraku ei jätkunud selleks tööks aga iga kord intelligentsi.[---] Värbamistöö juhtimine soovitatakse anda selle ala spetsialistidele Inglise luurest - A. Varmale ja Heldur Tõnissonile [---]. [---] Voldemar Kures pääses Heldur Tõnissoni kaasabil laagrist ja müüs tema vahendusel 1500 krooni eest maha oma «eriarhiivi»... ...Avantüristlikel üritustel Nõukogude Liidu vastu pole aga paraku edu. Heldur Tõnissoni ja Hans Ronimoisi sellesisulised «aruanded» «väliskomisjonis» kujutavad enesest kõige tavalisemaid väljamõeldisi või ajalehesõnumite ümberjutustusi..."
Kui olime 1998. aasta 4. mai õhtul jalutades teel Stockholmi restorani «Opera», mis on Tõnissoni lemmik, siis küsisin temalt teel pisut ka suhete kohta väliseestlaskonnaga. Ta oli napisõnaline. Pärisin, mida ta arvab Eesti nn eksiilvalitsuste tegevusest. Tõnisson leidis, et kasu oli pigem välisesinduste tööst, kes nappide võimaluste piires siiski Eesti teemat tõstatasid. Eksiilvalitsuste kohta arvas vanahärra, et vaevalt neist mingit kasu oli, pealegi käis seal pidev omavaheline tülitsemine, kes on ikka see õige. Andmaks edasi oma pragmaatilist ja realistlikku hoiakut, rääkis ta mulle loo, kuidas omal ajal pärast Vene revolutsioone põgenes Euroopasse, eriti aga Pariisi palju igasuguseid Tsaari-Vene aadelkonna esindajaid. Õhtuti panid nad oma tähtsad aumärgid rinda, jõid teed, ja kujutasid ikka veel ette, et nemad on jätkuvalt suurvürstid. Aga päeval tegutsesid nad taksojuhtidena.
Heldur Tõnisson ei ole pärast 1943. aastat, kui ta kodumaalt lahkus, Eestit külastanud. Küsisin ka, miks. Ta kostis, et on juba eakas mees ning kardab, et Eesti külastamine võiks talle olla liialt emotsionaalne.
Eesti Ekspressis 2004. aastal ilmunud loos «Mees, kes mängib märgitud kaartidega» kirjutas Mihkel Kärmas, et «väidetavalt on Heldur dikteerinud ka mälestused, mida säilitab ja avaldab alles pärast tema surma advokaat». Loodan, et see Kärmase loo lause osutub nüüd, pärast Heldur Tõnissoni surma, tõeks. Pajatada oleks Heldur Tõnissonil ikka erakordselt paljust.
Muide, ega ka see intervjuu, mis Postimehe nädalalõpulisas Arter kaks aastat tagasi tema 100. sünnipäeva puhul ilmus, pole kaugeltki mitte kõik, mida ta mulle sel 1998. aasta maikuu päeval Stockholmis rääkis. Ta käskis umbes 5-6 korda diktofoni vahepeal kinni panna, enne, kui edasi rääkida. Et kohtumisest on möödas juba 16 aastat ja ka mina pole enam 20-aastane, siis ma enam ei mäleta, millest ta mulle rääkis siis, kui diktofon oli kinni. Inimese mälu on paraku valikuline.