Praxise analüütik Marre Karu.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Keset palavat suve on meil taas põhjust rääkida ühest Praxise lemmikteemast – vanemapuhkustest. Rahvusvaheline teadlastevõrgustik Leave Policy and Research on avaldanud järjekordse 35 riigi ülevaate, mis pakub kõige värskemat infot vanemapuhkustest Euroopa riikides, kuid ka näiteks Austraalias, Kanadas, Uus-Meremaal, Jaapanis, Iisraelis ja Lõuna-Aafrikas. Lugeda saab nii 35 riigi võrdlevat analüüsi, iga riigi üksikasjalikku aruannet kui ka alla laadida kogu ülevaate.

Võrreldes teiste riikidega hakkab Eesti vanemapuhkuste süsteem jätkuvalt silma pika puhkuse ja helde vanemahüvitisega, kuid vähese paindlikkusega. Ka ei ole eesti süsteemis ühtegi mehhanismi, mis julgustaks isasid lapsehoolduspuhkusele jääma. Kuigi poliitretoorikas räägitakse vastuseks vanemapuhkuste kriitikale ka isadele loodud soodsatest võimalustest, on tõsiasi, et ligi 95% Eesti peredest on lapse hooldamine esimestel eluaastatel ema kohustus. Lühike isapuhkus ema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal pigem rõhutab isade abistavat ja teisejärgulist rolli.

Maailmas on järjest rohkem riike, kus on mõistetud, et isade osalemine laste kasvatamisel ja seega ka vanemapuhkusele jäämine on kasulik nii lastele, isadele kui ka emadele, mistõttu on välja mõeldud erinevaid viise, kuidas julgustada ja soodustada seda, et isad rohkem vanemapuhkust kasutaksid. On mõistetud, et vaatamata võrdsele õigusele vabalt valida, on ühiskonnas levinud stereotüübid ja soorollid jätkuvalt sedavõrd piiravad, et väikeste laste isadel on ilma poliitikameetmete toetuseta keeruline lapsehoolduspuhkust võtta. Seega on otsustatud paljudes riikides osa puhkusest spetsiaalselt isadele määrata. See on nö isakuu ehk vanemapuhkuse osa, mida saab kasutada ainult isa.

Meil ollakse harjutud mõtlema, et tegu on ainult rikaste põhjamaade nagu Islandi, Norra ja Rootsi poliitika ja veidrusega, kuid tegelikult tähtsustavad isade lapse eest hoolitsemise rolli juba ka paljud teised riigid. Aruandest leiab tervelt 16 riiki, kus on ära määratud, kui suur osa puhkusest on mõeldud isale, kui suur emale, et kindlustada seda, et mõlemad vanemad saaksid kindlasti oma puhkuseosa kasutatud. Belgias näiteks on vanemapuhkus kaheksa kuud – neli kuud puhkust isale, neli kuud emale. Puhkuse võib Belgias välja võtta ka osalise ajaga kahekümne kuu jooksul ja see võimalus on väga populaarne, eriti meeste hulgas. Sarnast võimalust pakub ka näiteks Sloveenia, mis hakkab silma eriti suure valikuvõimaluste rohkuse ja paindlikkusega. Võimalust kombineerida osalise ajaga tööd ja vanemapuhkust pakuvad ka näiteks Horvaatia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Ungari, Portugal. Horvaatias on võimalik nelja emale ja nelja isale mõeldud vanemapuhkuse kuud välja võtta samuti osalise ajaga ja mõlemad vanemad üheaegselt, näiteks mõlemad osalise ajaga ja tööd kombineerides. Horvaatias saab kasutada vanemapuhkuse päevi lausa kuni lapse kaheksa–aastaseks saamiseni. Aruanne näitab, et neid variante, kuidas soovijatele pakkuda erinevaid võimalusi tööd ja pereelu kombineerida, on päris hulgaliselt.

Terve rida riike motiveerib isasid vanemapuhkusele jääma sellega, et pakub peredele, kus isa puhkust kasutab, kas rahalist boonust kõrgema hüvitise näol või annab neile peredele lisa puhkuseaega. Need riigid pole sugugi põhjamaad vaid hoopis Portugal, Jaapan, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Horvaatia ja Austria. Saksamaal näiteks saab perekond, kus isa võtab vähemalt kaks kuud vanemapuhkusest, kaks kuud pikema tasustatud lapsehoolduspuhkuse kui pere, kus isa väikelapse hooldamisse ei panusta. Sarnane süsteem on ka Jaapanis. Seega on tegu tõesti juba ülemaailmse arengu ja eesmärgiga, mitte sotsiaaldemokraatlike riikide veidrustega. Sage vastuargument, et isad ei suuda imetada, ei ole neis kõrgelt arenenud riikides kõlama jäänud (vt selleteemalist blogisissekannet) ja lapsed saavad vaatamata isade puhkuseõigusele imetatud.

Oleme pikalt olnud uhked oma vanemahüvitise üle – üks Euroopa pikimaid ja heldemaid. See teeb tõesti väikelapse vanemate elu palju lihtsamaks. Samas loodeti vanemahüvitisest imevitsa, mille abil hakkavad lapsed jälle sündima ja Eesti rahvas taas kasvama, kuid seda ei ole juhtunud. Praxise analüüs näitas, et vanemahüvitis võis aidata kaasa sellele, et haritud naised sünnitasid oma teise ja kolmanda lapse. Mõningane positiivne mõju teiste ja kolmandate laste sünnile oli vanemahüvitisel ka majanduskriisi kõrghetkel, kui vanemahüvitis võis järgmise lapse sünnil osutuda soodsamaks kui kriisi ajal langenud töötasu. Esimeste laste sündide arv on aga majanduskriisi hetkest alates langenud. Tõsi – parimas sünnituseas naiste hulk on alates 2004. aastast samuti langenud, kuid vaid ligikaudu 6% võrra. Esmasündinute hulk on samal perioodil langenud aga 18%. Talupojamõistus ütleb, et kui pole esimesi sünde, ei tule ka teisi ja kolmandaid.

Küsimus on, kas on võimalik midagi süsteemis parandada, et vastata rohkem lapsevanemate vajadustele ja sedasi soodustada ka sündimust. Puhuse pikkuse ja vanemahüvitise helduse suurendamine veelgi pole ilmselt vastuseks. Seega võiks mõelda, kuidas oleks võimalik muuta süsteemi ühelt poolt paindlikumaks, et võimalikult palju peresid saaksid kasutada just neile ideaalset puhkusevarianti. Ent teisalt oleks tarvis soodustada seda, et laste eest hoolitsemine oleks meeste ja naiste vahel võrdsemalt oleks jaotunud. See, et lapse sündimine tähendab naisele pikka tööelust kõrvale jäämist võib pere lapsesaamise plaane edasi lükata. Pikk paus tööelus ja tõsiasi, et laste eest hoolitsemise põhikoormus on enamasti naiste kanda, on üheks põhjuseks, miks Eesti tööturul valitseb sooline ebavõrdsus – miks naistel on raskem karjääriredelil ronida ning miks naiste palgad on madalamad.

Keegi ei kahtle, et on igati hea, et lastele ja  nende emadele (5–6% vanemapuhkust kasutanud julgeid isasid ei muuda üldpilti) on antud võimalus olla laste esimestel eluaastatel koos. Küll võib kahelda, et enamik mehi tahavad ööd ja päevad tööpostil istuda, tunda survet olla edukas ja rikas ja lõpuks varakult südame-veresoonkonna haigustesse surra. Et mehed  ei tahagi hoolitseda oma laste eest, saada nendega lähedaseks, õppida üksteist tundma.

Seega suure ringi küsimus – kes võtab vastu valimisi enda lubadusteportfelli lubaduse muuta vanemahüvitise süsteem peresõbralikumaks? Rohkem mõtteid sellel teemal, kuidas vanemapuhkuste süsteemi Eestis arendada, leiab ka Praxise hiljuti ilmunud vanemapuhkuste süsteemi analüüsist.

Märkus: postituse algul viidatud veebileht www.leavenetwork.org on lapsepuhkuste huvilistele asendamatu allikas. Lisaks sellele, et igal aastal täiendatakse ja uuendatakse 35 riigi info, leiab sealt ka varasemad aastaraamatud, aastaseminaride ettekanded ja uudiste rubriigist ka teateid poliitikamuudatustest ja teadusartiklitele, mis lapsepuhkuse vallas avaldatud. Seega tasub huvilistel sellise veebilehekülje olemasolu meelde jätta ja aeg-ajalt sellele pilk peale visata.