Piret Lakson: kaebamismaks

Foto: Laura Oks

Saapa äravajunud kannakapp, keemilises puhastuses rikutud vaip, defektne arvuti – selliste kaebustega on tarbijakaebuste komisjoni poole pöördunud arvukad nördinud tarbijad juba aastaid. Kui praegu on kaebamine veel tasuta, siis uue tarbijakaitseseaduse jõustumisel tuleval aastal võib komisjon kaebuse läbivaatamise eest küsida kümme eurot.

Kui pöördumine on õigustatud, antakse raha hiljem tagasi. Kiuslik tarbija jääb sellest aga ilma. Just. Muudatuse taga olev majandus- ja kommunikatsiooniministeerium loodab, et nii väheneb kiuslike ja tühiste tarbijavaidluste arv ja seeläbi komisjoni koormus. Ehkki statistika näitab, et suurem osa tarbijatest saab komisjonis õiguse.

Selline muudatus oleks vaid asja üks ja vähem tähtis külg, mis tarbijat mitte kuidagi ei aita, seega täielik nonsenss. Tegelik põhjus, mis suurendab ka komisjoni töökoormust, on eelkõige aina suurenev praagitootmine. Ka müüjad pole sageli abiks peidetud puuduste ja ohtude avastamisel, kaitstes pigem tootja ja turustaja kui tarbija huve.

Märkimisväärne kaebuste hulk näitab, et probleeme on palju. Komisjonil võib koormus suur olla, kuid iga kaebusega kaasneb suur ajakulu ka kaebajale endale. Läbida tuleb pikk ja vaevaline tee, mille võtavad nähtavasti ette ainult need, kes on veendunud, et neil on õigus, ja kelle kahju kaaluks üles need vaevad.

Oma olematut õigust taga nõudvat kiuslikku tarbijat see kümme eurot vaevalt pidurdab. Kas peaks siis rohkem küsima? Usutavasti tekitaks see veelgi suuremat trotsi. Tarbija ootab riigilt kaitset, ent oma murele pealemaksmises ta seda kindlasti ei tunneta.

Ministeerium aga leiab, et tarbijate õiguste kaitstus hoopis suureneks. Nimelt kaoks koos menetlustasu kehtestamisega rahaline piir ehk edaspidi oleks võimalik komisjoni poole pöörduda ka juhul, kui tarbijale on olulist kahju põhjustanud 20 eurost odavam kaup. Kes võtaks selle teekonna ette kümneeuroste saabaste pärast? Maksaks veel kümneeurost kaebamismaksu?

Ministeerium õigustab, et kümneeurone kaebamismaks on «pigem sümboolne», et sama skeem toimib ka näiteks Taanis, kus tarbijalt küsitakse pisut üle 20 euro, Küprosel, kus peab maksma 5–17 eurot. Siinkohal võrreldakse võrreldamatut. Pealegi, enamasti on ELi liikmesriikides vaidluse lahendamine riiklikes asutustes tarbijale tasuta.

Juba praegu löövad paljud käega ja kannavad kahju. Kaebamismaksu kehtestamisel oleks käegalööjaid rohkemgi.

Uute tasude leiutamise asemel võiks mõelda, kuidas tarbijaprobleemide lahendamine riigi tasandil tõhusam ja lihtsam oleks. Kõigi tarbijate ebaõiglaselt ühesugune karistamine ettekäändel, et meil on ka kiuslikke tarbijaid, ei ole lahendus.