Jaanus Ots: kaua me juua suudame?

Jaanus Ots Foto: Pm

Jurist Jaanus Ots leiab, et reklaamiseadust lugedes jääb mulje, nagu arvaks seadusandja, et alkohol tervist ei kahjusta või et alkoholi reklaamides ei kutsuta kedagi üles alkoholi tarbima.
 

Eestis kehtib juba veidi üle pooleteise aasta uus reklaamiseadus. Kahjuks tundub, et reklaamiseadus sarnaneb Nõukogude Liidu konstitutsiooniga: selles kirjapandu oli enamasti õige ja põhjendatud, aga praktikas ei huvitanud see kedagi.

Teiselt poolt on reklaamiseaduses siiski ka selgeid puudusi. Alkoholireklaamile on reklaamiseadusega kehtestatud esmapilgul igati asjakohased piirangud. Üldine piirang reklaami põhinõuete juures on järgmine: «Reklaam ei tohi kutsuda üles inimese tervist ja keskkonda ohustavale tegevusele.»

Kuna aga alkoholireklaam ei ole samas seaduses keelatud, vaid üksnes piiratud, tundub seadusandja loogika olevat selline, et alkohol tervist ei kahjusta või et alkoholi reklaamides ei kutsuta kedagi üles alkoholi tarbima.

Üldisele piirangule järgneb terve hulk konkreetseid piiranguid. Näiteks ei tohi reklaam sisaldada otsest üleskutset alkoholi osta ega tarbida; sisaldada joonis- või nukufilmi ega lastekirjanduse tegelaste kujutisi.

Samuti ei tohi reklaam esitada teavet, sündmusi ja tegevust viisil, mis võib jätta mulje, et alkoholi tarbimine suurendab sotsiaalset ja seksuaalset edukust, parandab füüsilist võimekust või on tähtis mõnel elualal heade tulemuste saavutamiseks.

Tekib küsimus, mida seadusandja siinkohal mõtles. Kas seda, et alkoholitootjad tellivad selliseid reklaame, milles maksatükke ja verd köhivad, näost sinipunased habetunud nässid poe taga pudelit kummutavad?

See reklaam tõenäoliselt eriti hästi ei müüks, sellise sotsiaalreklaami võiks tellida riik. Alkoholitootjad tellivad ikka sellise reklaami, kus ponksid noored mehed ja kenad bikiinides beibed segiläbi pudelite ja kuuspakkide vahel hullavad ja hüplevad.

Siidrit reklaamides viidatakse mõnusatele puuviljadele. Vötame mõnuga. Selge peaks olema see, et niisugune reklaam õhutab alkoholi proovima, sest kaudselt antakse märku, et tegemist on hüva rüüpega. Vastasel korral ju reklaami ei tellitaks.

Alkoholi reklaamimise mõju kohta on tehtud mitmesuguseid uuringuid. Vt nt eelmise aasta 13. märtsi Postimeest, milles viidati Euroopa teadlastest koosneva töörühma analüüsile («Alkoholi reklaamimine suurendab noorte joomist»). Analüüsis jõuti üksmeelsele järeldusele, et alkoholi reklaamimine suurendab võimalust, et noored hakkavad alkoholi tarvitama ja juba alkoholi tarvitavad noored hakkavad rohkem jooma.

Väidan, et poolikuid lahendusi alkoholi reklaamimisel ei ole, reklaamiseaduse eespool loetletud ja ka loetlemata piirangud lihtsalt ei tööta. Eemaletõukavat reklaami ei tellita ega toodeta, see ei ole majanduslikult mõttekas. Seega oleks vähemalt alaealiste huvides üks võimalikke toimivaid piiranguid see, kui alkoholi ei tohiks reklaamida näiteks enne kella 24.

Puudulik on kehtiv piirang, et ringhäälingus ei või alkoholi reklaamida kella 7st 21ni. Esiteks kehtib see keeld ainult ringhäälingule ning teiseks hakkavad kella 21 paiku magama minema ainult eelkooliealised ja algklasside lapsed, kes nagunii alkoholireklaamist eriti aru ei saaks.

Möönan, et teistest riikidest näiteks kaabeltelevisiooni kaudu tulevat reklaami ei ole üldjuhul võimalik piirata, aga ehk on see ajutine paratamatus. Küllap hakkab Euroopa ka tervikuna mõistma praeguse kohati väga liberaal­se alkoholipoliitika ebaõigsust.

Ma loodan, et Eesti ühiskond areneb kiiresti sinnamaale, et võtta kasutusele teine võimalus, s.o alkoholireklaami tervikuna keelamine. Saan aru, et see pole mingi võluvits, mis tooks kaasa alkoholi tarbimise massilise vähenemise.

Narkootikume näiteks ei reklaamita avalikult. Aga see oleks üks meede teiste võimalike seas. Ja kui selle tulemusel jääb kas või paarsada last kogu Eestis alkohooliku staatusesse sattumata, on see minu arvates esimese sammuna piisav.

Kas majandusminister ja need 42 riigikogu liiget, kes reklaamiseaduse vastuvõtmise poolt hääletasid, ning teised võimul olevad poliitikud oskavad nimetada kas või ühe mõistliku mõtte, miks on alkoholireklaam, sh alaealistele mõjuv reklaam Eesti riigile kasulik ja miks seda ei peaks keelama?

Maksukroonid ei saa ju olla argument, see ei moodusta riigieelarvest nii suurt osa, et selle nimel inimesi tapvat ultraliberaalset alkoholipoliitikat viljeleda. Või moodustab...?

Küünikute partei esindajad viitavad siinkohal ilmselt ettevõtlus- ja omandivabadusele. Minu arvates peavad need vabadused jääma tagaplaanile. Tubakareklaam on õnneks keelatud. Miks ei võiks soovijad avada Molotovi kokteile ja narkootikume tootvat tehast ja neid tooteid reklaamida? Sellepärast et sellisel puhul ei saa ettevõtlusvabadust võrrelda inimese õigusega elule ja tervisele.

Veel on väidetud, et üheski ELi liikmesriigis ei ole kehtestatud alkoholireklaami täielikku keeldu ja Euroopa Kohus on ka leidnud reklaami keelamise olevat vastuolus ühisturu põhimõtetega. Kohutav! Siis ei ole midagi teha, jätkame alandlikult vanaviisi ja joome end edasi surnuks? Mina olen nõus maksma trahvikroone, kui EL peaks Eestit karistama, kuna siin ei lubata alkoholi reklaamida.

Üks Euroopa Kohtu lahend puudutas Rootsi soovitud alkoholireklaami täiskeeldu, mida ei peetud lubatavaks, kuid Rootsis kehtib ikkagi alkoholi tele-, raadio- ja välireklaami keeld. Miks Prantsusmaa võib alkoholireklaami televisioonis täielikult keelustada, samuti Leedu, aga Eesti mitte?

Kus on riiklik toimiv alkoholipoliitika, mis lahendaks ka reklaami keelustamise küsimuse?

Tuletan meelde, et üks eelnõu, mis muu hulgas puudutab alkoholi reklaami keelustamist televisioonis ja välireklaamina, vindub riigikogus juba 2008. aasta algusest. Kas koalitsioonipoliitikud ei suuda seda eelnõu kaine pilguga vaadata...?