Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Indrek Lepik: vaba Aafrika traagika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Indrek Lepik | FOTO: Toomas Tatar

Kolm aastat tagasi tekkis maailmakaardile uus kontuur, mis hakkas kandma nime Lõuna-Sudaan. Praegu hoiatab aga organisatsioon Piirideta Arstid, et pooleaastasest kodusõjast räsitud noore vabariigi olukord on juba hullem kui pärast 22-aastast sõda endise keskvalitsusega.

Kui 2005. aastal vahendasid läänejõud eesotsas USA ja Euroopa Liiduga põhja-lõuna rahuplaani, oldi entusiasmi täis. Napilt kümme aastat hiljem põgenevad aga elanikud sadades tuhandetes nälja eest Etioopiasse, kelle enda 1980ndate näljahäda on üks BBC ajakirjanik kirjeldanud kui kõige lähedasemat maapealsele põrgule.

Riik, milles on paarisaja kilomeetri jagu asfalteeritud teid, teenib 98 protsenti oma tulust toornafta ekspordist. Ent kuigi eraldunud lõunasudaanlaste naftavaru mahtu hinnatakse Aafrikas suuruselt viiendaks, pumpas endine pealinn põhjas koos toorkütusega ka kogu müügitulu, jättes poole lõunaprovintside elanikkonnast allapoole absoluutset vaesuspiiri. Ometi suutis Lõuna-Sudaani esimese ja praegu võimul oleva presidendi Salva Kiiri kõigest 75-pealine ametnikkond – «kitsikust trotsides» – üle kolme miljardi euro ehk kolmandiku riigi aastasest SKTst korruptiivselt ümber kantida.

Seega oleme taas ühe Musta Mandri noore riigi kokkuvarisemise tunnistajaks. Kui palju on Aafrikas selliseid riiklikke moodustisi ning kelle kätte ja kelle huvisid teenima läheb suur osa arenguabist? Ainuüksi ameeriklaste miljardite eest on riigijuhte ja nende võsukesi küll koolitatud, küll ringi sõidutatud. Fakt on aga see, et dollarikohvritest ja rahuvalvepüüdlustest sõltumata kaunistab inimarenguindeksi edetabeli viimast veerandit Aafrika pea totaalne domineerimine.

USA presidendi Barack Obama sõnul on Aafrika tulevik aafriklaste endi teha, kuid praegu on mandril kaks korda rohkem rahuvalvajaid kui 1990ndatel, neist 70 protsenti nn Mustas Aafrikas. Rahuvalvajate mandaat piirdub seejuures enamjaolt pealtvaataja rolliga. Lõuna-Sudaani kriisimissiooni UNMISS isikkoosseisu kuulub 12 500 sõjaväelast ja 1323 politseinikku, lisaks võrreldav tsiviilkomponent, kuid nende mandaat piirdub arenguabi osutamisega. Iseseisvuse kuulutamise juures olnud Euroopa riigid ja USA ei paista tahtvat tunnistada, et riigi probleemid on süsteemsed, mistõttu ei aita arenguabi suurendamine ega rahuvalvajate hulga suurendamine, vaid riigi struktuursete probleemide lahendamine.

Lõuna-Sudaani rahuläbirääkimistele tuleb kutsuda kõik n-ö osanikud, kaasa arvatud usuliidrid, kes on ühed viimased, kel rahva silmis on veel mingigi legitiimsus. Läbirääkimiste tulemuseks ei saa olla kõigest relvarahu ja status quo ante jätkumine, vaid struktuursete reformide läbiviimine, mis kaasaks juhtimisse ka presidendi kliki väliseid inimesi. See kehtib nii Lõuna-Sudaanis kui ka kõigis teistes nn läbikukkunud riikides.
Indrek Lepik on Postimehe välistoimetuse suvereporter

Tagasi üles